Aavik, Evald

Evald Aavik (24. I 1941 Kuressaare), näitleja. Eesti Teatriliidu liige (1978–95). Isa metodisti kiriku koormeister ja koguduse vanem, ema pangaametnik.

Lõpetas 1961 Kingissepa töölisnoorte keskkooli, õppis 1961–63 Tartu Muusikakoolis viiulit, lõpetas 1965 Vanemuise õppestuudio. Olnud 1966–85 (vaheaegadega) Vanemuise, 1986–89 Ugala ja 1991–94 Noorsooteatri näitleja, 1994–2007 Vanemuise tööandja eluruumide majandusjuhataja (ka osalenud lavastustes). Mänginud filmis („Reigi õpetaja”, 1978; „Tuulte pesa”, 1979; „Jõulud Vigalas”, 1981; „Näkimadalad”, 1989; „Ainus pühapäev”, 1991, kõik Tallinnfilm; „Perekondlik sündmus”, 1997, Faama Film, Eesti Televisioon; „Georgica”, 1998, Q-Film, parima meesnäitleja preemia Anapa filmifestivalil Kinošokk 1998, Roueni Põhjamaade filmifestivalil ja Minski filmifestivalil Listapad 1999; „Somnambuul”, 2003, F-Seitse; „Püha Tõnu kiusamine”, 2009, Homeless Bob Production).

Eesti NSV teeneline kunstnik (1982). Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1999. Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia 2016.

Osi

Ants – Evald Aavik, Agneta Chlopitzky – Raine Loo. Kitzbergi „Laseb käele suud anda”. (Vanemuine, 1969)

  • Oberon (Shakespeare’i Suveöö unenägu, 1965)
  • Gena (Šteini Leskmees, 1966)
  • Aadam (Kaalepi Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator, 1967)
  • Vašek (Kohouti Kaksteist, 1967)
  • Säga ja Kobru (Tammsaare, Kulvere ja Süvalepa Kärbes, 1969)
  • Ants (Kitzbergi Laseb käele suud anda, 1969)
  • Porfiri (Leonovi Tuisk, 1970)
  • Charley (Thomase ja Undi Charley tädi, 1970)
  • Besano (Andrejevi Sina, kes sa saad kõrvakiile, 1971)
  • Valram Ööbik (Toominga Külvikuu, 1972)
  • Kotinõel (Vaiguri, Irdi ja Tormise Külavahelaulud ehk Pariisi linnas Londonis, 1972)
  • Alfred Allmers (Ibseni Väike Eyolf, 1973)
  • külaviiuldaja Kalafuna (Tyli Strakonice torupillimängija ehk Nõidade pidu, 1973)
  • August Miilas (Jakobsoni Elu tsitadellis, 1976)
  • Zabelin (Pogodini Kremli kellad, 1977)
  • Valter Hallap (Peegli ja Irdi Ma langesin esimesel sõjasuvel, 1979)
  • Anton (Antoni Laudalüürika, 1980)
  • Dajan-Duldurum (Tšalajevi Bahhaduri pruudikink, 1981)
  • Lendur-Kutt (Kiige Pensionieelik, 1983)
  • doktor Makarov (Gorki Barbarid, 1985)
  • Brabantio (Shakespeare’i Othello, 1986)
  • Hull-Tõnis (Vetemaa Igal sõnnil omad sarved, 1988)
  • Vanamees (Razumovskaja Aed ilma mullata, 1989)
  • Alfred Lee (Christie Mõrv jõuluööl, 1989 Noorsooteatris)
  • Géronte (Molière’i Arst vastu tahtmist, 1990 Noorsooteatris)
  • Cole (Campbelli Vana kuningas Cole, 1990 Noorsooteatris)
  • Koomiline bariton (Schmidti Fäntästiks, 1992)
  • Ben Alexander (Saroyani Mu süda on mägedes, 1992, Noorsooteatri ja Vene Draamateatri ühistöö)
  • Cléante (Molière'i Tartuffe, 1993)
  • Corbaccio (Jonsoni ja Zweigi Volpone, 1995)
  • Ansel Smith (Lettsi Killer Joe, 1996)
  • Leo Laarmann (Kivastiku Õnne, Leena!, 1999)
  • Keyserling (Unduski Goodbye, Vienna!, 2002 Tartu Teatrilaboris)
  • vana Tobias (Egneri Kardemoni linna rahvas ja röövlid, 2003)
  • Admirali käsundusohvitser ja Vene konsul (Smuuli Kihnu Jõnn, 2003)
  • Knut Brovik (Ibseni Ehitusmeister Solness, 2004)
  • Arst-sufi (Coelho ja S. Toominga Veronika otsustab surra, 2005 Vanemuises)
  • Egeus ja Philostratus (Shakespeare’i Suveöö unenägu, 2005, Ludus Rusticus)
  • Joe (McPhersoni Sadama võim, 2008 Genialistide Klubis)
  • Parun (Tammsaare ja R. Saaremäe Ma armastasin sakslast, 2008 Kuressaare Linnateatris)
  • härra Vanemuine; Matteus, A.; Inspitsient ja Vana kommunist (Põllu Ird, K., 2010 Tartu Uues Teatris)
  • Isa, Ferdinand ja Vanamees (Põllu Raudmees. Odysseuse eksirännakud, 2011 Tartu Uues Teatris)
  • Maadeuurija (Põllu Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum, 2012 Tartu Uues Teatris)
  • Vana mees (Toominga, Dostojevski ja Pontingu Kalliskivi, 2013 Tartu Kirjanduse Majas)
  • eri rollid (Aasa Äralennuväli, 2013 Tartu Uues Teatris)
  • Homeros (Põllu Odysseia, 2015 Tartu Uues Teatris)
  • Evald (Liivamägi ja Aaviku Evaldi tekk, 2016 Tartu Uues Teatris)

Kirjandus

  • E. Aavik. „Muuseumisse ei taha veel minna...” . Intervjueerinud K. Herkül. – Sirp, 1. veebruar 1991
  • E. Aavik. Mu hing on alati igatsenud olla Kuressaare Teatri näitleja. Intervjueerinud E. Kaljo. – Oma Saar, 14. mai 1994
  • E. Aavik jt. Kaarel Ird ja „Vanemuise” stuudiod. Intervjueerinud S. Karja. – Kultuurileht, 2. september 1994
  • Vastab Evald Aavik. Intervjueerinud H. Villemson. – Teater. Muusika. Kino 2000, 5
  • H. Õnnis. Sündinud aastal 1941. – Meie Maa, 22. juuni 2000
  • J. Laulik. Evald Aavik – unustatud teatrinäitleja filmirollid. – Nädal, 28. august 2000
  • E. Aavik. Näitlejale paistab tema käidud tee kohati imelik. Intervjueerinud S. Karja. – Tartu Postimees,  24. jaanuar 2011
  • S. Karja. Lunastaja ja Buda. – La Strada – Kinoleht 2011, 16
  • I. Mustimets. Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis: [Evaldi tekk]. – Postimees, 28. jaanuar 2016
  • Näitleja Evald Aavik – põhimõtetega mees. Intervjueerinud A. Keil. – Tartu Postimees, 29. jaanuar 2016
  • V. Märka. Evald Aaviku kõrgused ja sügavused: [Evaldi tekk]. – Eesti Päevaleht, 16. märts 2016
  • Э. Аавик. Актера желательно любить. Интервьюировала Э. Аграновская. – Молодёжь Эстонии, 27 февраля 1982

Välislinke

Gummielastik – Voldemar Paavel, Lämpjalg – Evald Aavik. Kitzbergi „Saabastega kass”. (Vanemuine, 1970)

Besano – Evald Aavik, Tot – Jaan Tooming. Andrejevi „Sina, kes sa saad kõrvakiile”. (Vanemuine, 1971)

Eyolf – Ahto Jaas, Alfred Allmers – Evald Aavik. Ibseni „Väike Eyolf”. (Vanemuine, 1973)

Johnny – Elmo Nüganen, Ben Alexander – Evald Aavik. Saroyani „Mu süda on mägedes”. (Noorsooteater, 1992)

Joe – Evald Aavik. McPhersoni „Sadama võim“ (Genialistide Klubi, 2008)

Bakenbardidega mees – Evald Aavik. Aasa „Äralennuväli“ (Tartu Uus Teater, 2013)

ETBL, 2000 (T. Jürimäe); täiendatud 2016 (T. Truuvert); täiendatud 2019