Adson, Artur

Artur (Karl Arthur) Adson (pseudonüümid Nikodemus, ArA, Peeter Bollmann; 3. II 1889 Tartu – 5. I 1977 Stockholm), luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja -ajaloolane. Ema majateenija. Kirjanike Liidu (1922) ja Näitekirjanike Ühingu asutajaliige (1936). Oli aastast 1924 abielus Marie Underiga

Õppis 1901–07 Võru linnakoolis, 1907–10 Pihkva maamõõdukoolis (küpsuseksam 1925) ja 1925–26 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Oli maamõõtja Pihkva kubermangus 1910–12 ja Peeter Suure merekindluses Tallinnas 1915–17, Tallinna linnavalitsuses ametnik 1913–15 ja 1917–18, haridusministeeriumi kirjandustoimkonna juhataja 1920 ja aastast 1925 vabakutseline, 1935–40 töötas siseministeeriumi filmiinspektorina. Emigreerus 1944 Rootsi, elas Stockholmis, töötas Drottningholmi teatrimuuseumis ja Kuninglikus Raamatukogus. Kuulus kirjandusrühmitustesse Siuru ja Tarapita. Avaldas luulekogusid („Henge palango”, 1917, „Kaduvik”, 1927, „Katai, kibuvits nink kivi”, 1928, „Pärlijõgi”, 1931 jt, paguluses „Värsivakk”, 1959, „Rahumäe kannel”, 1973).

Teatrikriitikuna alustas 1917 Tallinna Teatajas, oli 1920–24 Päevalehe arvustaja ning 1921–22 Draamateatri ja 1924–25 Vanemuise kirjanduslik nõuandja. 1925–35 kirjutas peamiselt ajalehes Vaba Maa arvustusi Estonia, Draamastuudio Teatri ja Tallinna Töölisteatri lavastuste kohta, teatri- ja dramaturgiaprobleeme käsitles ajakirjades Looming, Eesti Kirjandus ja Teater, 1941–44 Maa Sõnas. Näitekirjanikuna alustas 1923. Tõlkis umbes 50 näidendit (sh Andrejevi Inimese elu”, Büchneri Woyzeck”, Schilleri Fiesco vandenõu Genuas”, Tolstoi Elav laip”, Brechti ja Weilli Kolmekrossiooper”). Avaldas paguluses mälestusteraamatuid („Neli veskit”, 1946, „Ise idas – silmad läänes”, 1948, „Siuru-raamat”, 1949 jt). 

Töid teatrist

  • Das estnische Theater (1933)
  • kriitikakogumik Vilet ja loorbereid (1938)
  • Teatriraamat (1958)

Näidendeid

  • Läheb mööda (1923, Looming)
  • Toomapäev (1928)
  • Neli kuningat (1931)
  • Lauluisa ja Kirjaneitsi (1930)
  • Kolmas tee (1932)
  • Iluduskuninganna (1932, Looming)
  • Elav kapital (1934)
  • Karu läheb mee lõksu (1936)

Kirjandus

  • P. Viiding. Artur Adson. „Läheb mööda“ ja „Üks tuvi lendab merele“ - kaks piirimärki. – Teater 1939, 1
  • J. Jaik. Poolsada aastat Sänna-lauliku eluteed : Artur Adson 50-aastane. – Uus Eesti, 2. veebruar 1939
  • I. Mikiver. Artur Adsoni „Teatriraamat“. – Mana 1959, 2
  • A. Oras. Vananematu Artur Adson. – Tulimuld 1969, 1
  • A. Rannit. Artur Adsoni Haavakene, mis sa väriset ja paar sõna autori elust ja tööst. – Tulimuld 1969, 1
  • A. Willmann. „ ... peab olema elutugev“. – Tulimuld 1969, 1
  • [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar 14. jaanuar 1977
  • B. Kangro. Üks varajane luuletutvus. Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid : esseed ja märkmed pagulaskirjanikest. Lund, 1978
  • H. Keem. Artur Adsoni elust ja loomingust. – Keel ja Kirjandus 1989, 2
  • R. Kolk. Artur Adson : 100 aasta tähtpäev laialt tähele pandud. – Teataja, 11. märts 1989
  • K. Ristikivi. Sänna trubaduuri maine matk lõppenud. Viimne vabadus. Tartu, 1996
  • Ü. Tonts. Paljukülgne Adson : 110 aastat sünnist. – Võrumaa Teataja : Viruskundra, veebruar 1999
  • M. Faster. Artur Adson teatrikriitikuna. „Teatriraamatu” (1958) põhjal. – Kaika suvõülikuulõ kogomik IX-XI : Vilustõ (1997), Põlgastõ (1998), Lepistü (1999). Võro, 2003
  • P. Kruuspere. Eesti teatrimõtte lugu : sissejuhatavaid märkmeid. – Akadeemia 2006, 11
  • H. Hallis. Nemad kaks seal kõrgel kaljul Mälari kaldal. – Rahvuslik Kontakt 2008, 3
  • H. Palamets. Toomemäest ja Pudrukoolist : [A. Adsoni mälestused]. – Tartu Ekspress, 14. mai 2009
  • I. Palli. Ühe luuletaja lapsepõlvemail – neli veskit Artur Adsoni elus. – Maaleht, 5. juuli 2012
  • Õ. Kepp. Artur Adson : idüll ja käremeelsus. – Mari 2013, 4

Arhiivimaterjale

  • Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T490
  • Eesti Kultuurilooline Arhiiv, fond 180

Välislink

ETBL, 2000 (K. Haan); muudetud 2014