Aserbaidžaani arhitektuur

Vanimad ehitusmälestised on neoliitikumi ja pronksiaja megaliitehitised (Ağdami ja Leriki rajoonis ning Lənkəranis). Varasest keskajast pärineb kaitseehitisi (Çıraq-qala kindlus, ka Tširahkala, 6. sajand) ja Albaania kiriku sakraalhooneid (ümartempel Lekiti külas, 5.–6. sajand). 7. sajandil, pärast islami tulekut, said valitsevaks Lähis-Idale omased ehitisetüübid (mošee, minarett, medrese) ja seinapinda nikerdatud ornamentkaunistus. 9.–17. sajandil oli Aserbaidžaani alal mitu arhitektuurikoolkonda: Arrani (9.–13. sajand), Nahhitševani (11.–13. sajand; tähtsaim esindaja Adžemi (Əcəmi Naxçıvani), 1120. aastad – 13. sajandi algus), Širvan-Apšeroni (11.–15. sajand), Tabrizi (12.–17. sajand) ja Karabahhi koolkond. 11.–12. sajandil kujunes aserbaidžaani mausoleumitüüp, ümara põhiplaaniga või mitmetahuline tornehitis (Adžemi ehitatud Jussuf ibn Kusejiri ja Mominehatuni mausoleum Naxçıvanis, vastavalt 1162 ja 1186; Massudi (Mäsud) ehitatud Neitsitorn Bakuus (Qız Qalası, UNESCO maailmapärandi nimistus), 11. sajandi II pool; Ähmädi ehitatud mausoleum Bardas, 1322). Albaania kristliku sakraalarhitektuuri näiteid on kirik Kişi külas Šeki lähedal (12.–13. sajand), keskaegsetest kaitseehitistest on iseloomulikud Mərdəkani linnused (12.–13. sajand) ja Bakuu vanalinna kaitserajatised, samuti Gələrsən-Görərsən Şəki lähedal (8.–9. sajand, ümber ehitatud 15. sajandil). 12.–13. sajandil rajati ka mitu suurt silda, tähelepanuväärsed on 15 avaga (12. sajand) ja 11 avaga (13. sajand) Hudafərini sillad Araksi jõel Cabrayıli rajoonis.

Mərdəkani linnus

Neitsitorn Bakuus

Albaania kiriku varemed Qumi külas (5.–6. sajand).

14.–15. sajandil hakati kogu Aserbaidžaanis ehitama võlvidega kuppelhooneid (praeguse Iraani alal Tabrīzis asuv Helesinine mošee, 1465; Širvan-Apšeroni koolkonda kuuluv Şirvani šahhide palee Bakuus, 15. sajand, UNESCO maailmapärandi nimistus), sälinud on mitu huvipakkuvat mausoleumi (Diri Baba mausoleum Şamaxı lähedal, 15. sajand). 16.–18. sajandist pärineb palju saunu (Hacı Bani hamam Bakuu vanalinnas), karavanseraisid ja paleesid (Şəki khaanipalee ja karavanserai, 18. sajand). Zoroastrismi ehitusmälestistest on huvipakkuv Atəşgah tuletempel (17.–18. sajand) Bakuu lähistel.

Şirvani šahhide palee Bakuus

Hacı Bani hamam

Şəki khaanipalee

Pärast Põhja-Aserbaidžaani Venemaaga ühinemist koostati Bakuu, Şamaxi, Gəncə ja mitme teise linna ehituskavad, mille alusel alustati moodsa linnakeskuse rajamist (näiteks Istiqlali (endise Nikolai) tänav Bakuus). 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ehituskunsti mõjutasid vene ja euroopalik eklektiline arhitektuur (Bakuus peamiselt historitsism). 19. sajandi teisel ilmusid mitu uut hoonetüüpi. Valmisid kaubandushooned (Bakuus, Gəncəs, Şuşas), haiglad (1860, Salyanis), teatrid Şamaxis (1858, arhitekt Qasım bəy Hacıbababəyov), Tağıyevi teater (1883) ja ooperiteater (1911, Nikoghayos Baev), residentsid İsmailiyə palee (1908–13, arhitekt Józef Plośko), Muxtarovi palee (1911–12, praegu Õnnepalee), Hacınski palee (1910–12), ühiskondlikud hooned Filharmoonia (1910–12, arhitekt Gabriel Ter-Mikelov), linnavalitsuse hoone (1900–04, Józef Gosławski) Bakuus. 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses rajati arvukalt kultusehooneid (Reedemošee Bakuus, 1895, minarett 15. sajand, mošee Теzе pir (1905–14), Helesinine mošee (1912–13), Muxtarovi mošee Əmircanis (1909; kõigi kolme mošee autor on Zivər bəy Əhmədbəyov), nn Karabahhi stiili esindav Ağdami mošee, 1868–70) ja tööstushooneid (Bakuu raudteejaam, nn Thbilisi raudteejaam, 1880. aastad, valmis seoses Bakuu–Thbilisi raudteeliini avamisega).

Hacınski palee Bakuus

Aserbaidžaani filharmoonia Bakuus

Bakuu linnavalitsuse hoone Bakuus

Nõukogude aja esindusarhitektuuris valitses peamiselt rahvusornamenti kasutav neoklassitsism. Arenes linnaehitus (tööstus- ja ühiskondlikud hooned, elamud). 1920.–40. aastail osales Bakuu ulatuslikus ehitustegevuses aserbaidžaani arhitektide Sadıq Dadaşovi ja Mikayıl Hüseynovi kõrval vene nõukogude arhitekte (vennad Vesninid, A. Štšussev jmt.). Tollal ehitati muuhulgas Bakuu elektrirongijaam (nn Sabunçi raudteejaam, 1926, Nikolai Baev), konservatoorium ja kino Nizami (1934; S. Dadaşov ja M. Hüseynov). Pärast Teist maailmasõda jätkus ajalooliste linnade (Bakuu, Gəncə, Naxçıvani) ümberkujundamine ja uute linnade (Sumqayıti, Mingəçeviri, Daşkəsəni jt) ehitamine. 1950.–60. aastail ehitati Bakuus Aserbaidžaani NSV Teaduste Akadeemia linnak, Axundovi raamatukogu (projekt 1949, ehitatud 1960; mõlemad M. Hüseynov jt), valitsuse hoone (1952, Lev Rudnev, Vladimir Munts). 1970.–80. aastaid iseloomustab looduslike materjalide kasutamine, otstarbekalt projekteeritud hoonete seos maastikuga (İçәri Şәhәr metroojaam, 1967, Bakuu ajaviitepalee Gülistan, N. Hacibəyov, H. Əmirhanov, 1980) ja ajalooliste ehitisevormide (võlvitud kuppelehitise, karavanserai jt.) rakendamine uushoonete kompositsioonis (Bakuu uus, nn Idamaa turg, 1983, I. Revazov jt.). Rajati esindushooneid (Lenini nimeline kultuuripalee, 1972, praegu Heydər Əliyevi palee).

Bakuu naftatööliste elamu (1945, Dadaşov ja Hüseynov)

Bakuu polütehniline instituut (1935, Dadaşov ja Hüseynov)

Nizami kinoteater ja elamu (1934, Dadaşov ja Hüseynov)

Iseseisvusajal on Bakuus rajatud mitu huvitavat kultuuri- ja büroohoonet, mh Aserbaidžaani torn, Rahvusvaheline mugaamikeskus (2008), Heydər Əliyevi keskus (2012), Leegitornid, Bakuu Kristallpalee (2012), Aserbaidžaani Vaibamuuseumi uus hoone (2014), Bakuu Valge Linn, SOCARi torn jmt.

Aserbaidžaani Arhitektide Liit on asutatud 1936, liikmeid 573 (1984).