delfiinlased

Silmikdelfiin

Mõõkdelfiin

delfiinlased (Delphinidae; ingl oceanic dolphins, vn дельфиновые), hammasvaalaliste alamseltsi liigirikkaim sugukond; ligi 50 liiki. Levinud mõõduka kliimaga meredes. Delfiinlased on kehalt sihvakad, pikkusega 1–10 m (olenevalt liigist). Suurim delfiinlane on mõõkdelfiin ehk mõõkvaal ehk mõrtsukvaal (Orcinus orca) – pikkus kuni 10 m, mass kuni 8 t. Koon on paljudel tömbi noka taoline. Enamikul paikneb selja keskosa lähedal suhteliselt suur seljauim, kiiru peal hobuserauakujuline hingamispilu ja sabauime tagakülje keskel suur sälk. Hambaid on palju, ülemised asetsevad alumiste vahekohas. Delfiinlased toituvad peamiselt kaladest, vähkidest ja peajalgsetest, vähesed ka veeimetajaist, -lindudest ja raipeist. Neil on hästi arenenud kajalokatsioonivõime. Delfiinlased ujuvad väga kiiresti ja liiguvad parves, armastavad hullata ja saadavad sageli laevu.

Delfiinlaste kõrgeltarenenud  kesknärvisüsteemi talitluses ja omavahelises häälitsustega suhtlemises on palju veel teaduslikult välja selgitamata. Nad taltuvad hästi, on taibukad ja hõlpsasti dresseeritavad, neid peetakse maailmas palju okeanaariumides ja delfinaariumides. Taolistest asutustest vanim on USA-s Saint Augustine’is asuv delfinaarium (1938), maailma suurimaid (maht umbes 3000 m3) on „Maryland”, Los Angelese lähedal muuseum-akvaariumis. Delfiine on õpetatud otsima merepõhjal olevaid objekte, leidma merehädalisi (ajaloost on teada delfiinide omaalgatuslik uppujate abistamine) ja on tehtud katseid kasutada neid sõjalistel eesmärkidel (see tegevus on praegu maailmas keelatud).

Eesti vetes, enamasti Hiiumaa lähistel, võib üliharva kohata kuni 180 cm pikkust ja kuni 90 kg raskust sugulasliiki pringlit (Phocaena phocaena; looduskaitse III kaitsekategooria liik; mõnes süsteemis on ta viidud delfiinlaste, mõnes pringellaste hulka). Eksikülalisena on nähtud silmikdelfiini ehk laiksilmvaala ehk afaliini (Tursiops truncatus).

Kreeka mütloogias on delfiin Poseidoni tunnus ja sümbol ning inimsõbralikkuse võrdkuju.  

Välislink

MerLe, 1996; EE 2, 1987; VE, 2006; muudetud 2011