Eesti kahepaiksed

Kõre ehk juttselg-kärnkonn

Rohekärnkonn

Eestis on 11 liiki kahepaikseid, neist kolm – harilik mudakonn (Peleobates fuscus), kõre ehk juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) ja rohekärnkonn (B. viridis) – on meil oma levila põhjapiiril. Eesti kahepaiksed kuuluvad kahte seltsi. Sabakonnalistest on Eestis kaks vesilikuliiki: tavaline ja laia levikuga tähnikvesilik (Triturus vulgaris; pikkus kuni 11 cm) ja haruldane, mandriosas hajusalt levinud harivesilik (T. cristatus; pikkus kuni 14 cm). Päriskonnalisi on Eestis üheksa liiki. Kagu-Eesti liivase pinnasega aladel elab kaevuva eluviisiga harilik mudakonn (pikkus kuni 8 cm), kes eritab iseloomulikku tugevat küüslaugulõhna. Kudemisajal häälitsevad mudakonna isasloomad vee all vaikselt kloksudes. Kullesed arenevad aeglaselt ja võivad jääda veekogusse talvitama; enne moonet on kulles täiskasvanust kuni kaks korda suurem.

Kärnkonni on Eestis kolm liiki. Lääne-Eesti saartel ja rannikualadel elab Eesti väikseim kärnkonn – kõre (pikkus kuni 8 cm). Tal on seljal kollane pikitriip. Kudemisaegne häälitsus on vali kõrin. 20. sajandi I poolel oli kõre Eesti rannaniitudel ja -karjamaadel üsna tavaline, sajandi II poolest on tema arvukus pidevalt vähenenud. Üksikud asurkonnad on säilinud vanades liivakarjäärides ning kalatiikides. Kõre arvukuse taastamiseks on aastast 1999 rajatud veesilmasid (sealhulgas Matsalu rahvusparki ja Kablisse). Peipsi ja Pihkva järve liivastel rannikualadel elab rohekärnkonn (pikkus kuni 10 cm); 1980. aastateni oli ta üsna tavaline, käesoleval ajal on aga teada vaid mõni üksik leiukoht. Harilik kärnkonn (B. bufo; pikkus kuni 15 cm) on Eesti suurimaid kahepaikseid. Ta on kõikjal tavaline.

Konnade perekond on Eestis esindatud viie liigiga. Kõige tavalisem ja levinum on rohukonn (pikkus kuni 10 cm). Temaga väga sarnane on rabakonn (R. arvalis; pikkus kuni 8 cm), tolle isasloom värvub kudemisajaks siniseks. Rohukonn talvitab vees, rabakonn kuival. Nn rohelised konnad – tiigikonn (R. lessonae), veekonn (R. esculenta) ja järvekonn (R. ridibunda) – elavad veekogudes ja nende lähiümbruses seltsingutena, nad tegutsevad päeval. Talvitavad vees. Järvekonn (pikkus kuni 15 cm) toodi 1925 Irboska lähedalt Raadi järve. 1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei olegi veekonn iseseisev liik, vaid sigimisvõimeline hübriid, kes kujunes välja tõenäoliselt pärast viimast jääaega emaste järvekonnade ja isaste tiigikonnade ristumise tulemusena. Eestis moodustavad tiigikonnad liigipuhtaid kooslusi (Lääne-Eestis) ja koos veekonnaga segakooslusi (Kesk- ja Lõuna-Eestis).

Harilik kärnkonn

Järvekonn

Talveunest ärkav konn

Rohukonn

Mudakonna kulles

Tiigikonn

Ohustatud ja kaitsealused kahepaiksed

Eesti punases raamatus (1998) on 2. (ohualtid) kategoorias kõre, 3. (haruldased) kategoorias rohekärnkonn ja harivesilik, 4. (tähelepanu vajavad) kategoorias mudakonn ja 5. (määratlemata) kategoorias järvekonn. 2008. aasta veebipõhises Eesti punases raamatus on äärmiselt ohustatute kategoorias rohe-kärnkonn, ohustatute kategoorias kõre, ohualdiste kategoorias mudakonn ja harivesilik, puuduliku andmestikuga kategoorias järvkonn. 1. I 2012 olid looduskaitse I kaitsekategoorias kõre ja rohe-kärnkonn, II kaitsekategoorias harivesilik ja mudakonn, III kaitsekategoorias tähnikvesilik, harilik kärnkonn, rohu-, raba-, vee-, tiigi- ja järvekonn.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • P. Ernits. Kahepaiksete ja roomajate kaitsest Eestis. – Eesti loomariigi kaitsest. Tallinn, 1992
  • P. Ernits, F. Jüssi. Kahepaiksed ja roomajad. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995
  • E. Arnold. Euroopa kahepaiksed ja roomajad. Tallinn, 2004
  • R. Rannap, P. Pappel, M. Linnamägi. Harivesiliku kaitse Eestis. Tallinn, 2008
  • L. Adrados, R. Rannap, L.Briggs. Eesti kahepaiksete välimääraja. Tallinn, 22010 

Välislingid

EE 11, 2002 (R. Rannap); muudetud 2012