kuhjekõrgustikud on jääaegadest pärit kuhjelistel pinnavormistikel kujunenud maastikud, mis eraldatakse omaette maastikurajoonide tüpoloogiliseks rühmaks. Kuhjekõrgustike suhteline kõrgus on mõnikümmend kuni paarsada meetrit. Neile on omane paks pinnakate ja suurte kõrgusvahedega (Haanjas kuni 88 m) mesoreljeef. Selle moodustavad erineva kujuga kõrgendikud (künkad, künnised, seljakud ja vallid), mida üksteisest eraldavad orud ja sopilised nõod ning väiksemad tasandikud. Kõrgendikevahelistes nõgudes on palju järvi ja nende kinnikasvamisel tekkinud pisisoid.

Seda tüüpi on Haanja, Otepää ja Karula kõrgustik ning Vooremaa.

Kirjandus

• I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005

EE 11, 2002 (I. Arold), muudetud 2011