Bakuu Eesti selts

19. sajandil ja 20. sajandi algul rändas eestlasi Lõuna-Kaukaasiasse. 1897. aasta rahvaloenduse alusel elas Kaukaasia regioonis 4821 eestlast. Osa neist asus elama Aserbaidžaani, peamiselt Bakuusse ja selle lähiümbrusesse. 1903 elas Bakuu kubermangus umbes 350 eestlast. Viibides sünnimaast kaugel, pidasid Bakuu eestlased omavahel tihedat sidet. Pikemat aega taotlesid nad luba oma seltsi asutamiseks. Bakuu Eesti Selts asutati 8. IV 1910 (põhikirja kinnitamine Bakuu kubermanguvalitsuses). Seltsi eesmärgiks oli Bakuus ja tema ümbruskonnas elavate eestlaste kultuuriliste, moraalsete ja majanduslike vajaduste rahuldamine. Seltsil oli oma raamatukogu ja lugemistuba, tegutsesid laulukoor ja näitetrupp. Korraldati koosolekuid, kohtumisõhtuid, loenguid, kontserte, pidusid ja näitemänguetendusi. Selts tegi koostööd teiste rahvusseltsidega Bakuus (eriti Läti Bakuu Läti Seltsiga) ja eesti asunike organisatsioonidega. Selts tegeles ka heategevusega ja aitas oma liikmeid töö otsimisel ning andis majanduslikku abi Bakuu eestlastele. Seltsi liikmeskonda kuulus ka lätlasi, venelasi jt. Liikmete seas (neid oli umbes 50) oli mitme elukutse esindajaid – rätsepad, mehhaanikud, laevakaptenid, naftatöösturid, kaupmehed, voorimehed jne. Bakuu Eesti Seltsi esimeheks olid selle tegevuse 11 aasta jooksul Karl Seller, K. Vellau, Robert Puur, Heinrich Tomson, August Villman ja Aleksander Freyberg. Seltsil olid tihedad sidemed Eestiga. Näiteks eraldati raha Eesti Rahva Muuseumile rahvalaulude kogumiseks. Seltsi esimees ja Bakuu Eesti Rahvusliku Nõukogu president Robert Puur oli 1920–21 Eesti Vabariigi konsul Aserbaidžaani Demokraatlikus Vabariigis. 1920 elas Aserbaidžaanis umbes 600 eestlast. Samal aastal sai võimalikuks Eesti kodakondsusse opteerimine ja algas tagasiränne kodumaale. 1926. aastaks kahanes eestlaste arv 168-le.

Loodud 2015