Eller, Aleksander

Aleksander Eller (23. II 1891 Tartu – 26. XI 1971 Tartu), teatridirektor ja skulptor. Eesti Kunstnikkude Liidu (1925–28), kunstiühingu Pallas (1930) ja Eesti NSV Kunstnike Liidu (1956) liige. Isa äriomanik. Vend Heino Eller, poeg Mart-Ivo Eller.

Lõpetas 1911 Tartu Aleksander I Gümnaasiumi, 1917 Petrogradis Kaubandus-Tööstusinstituudi, osales Vabadussõjas. Alustas kunsti- ja muusikaõpinguid iseseisvalt Petrogradis. Omandas kunstihariduse 1921–24 Berliini Kunstiakadeemias, täiendas end 1924–26 Pariisi vabaakadeemias, 1926–27 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Viinis ja Roomas. Tegutses seejärel vabakunstnikuna Tartus. Oli 1941–44 Vanemuise direktor, 1944 Lõuna-Eesti tarbekunstikeskuse juhataja.

Arreteeriti 1945 ning oli 1946–49 asumisel Tjumeni oblastis, töötas Salehardi kultuurimaja kunsti- ja muusikaringi juhatajana ning 1949–51kujurina Kasahstanis Petropavlovskis. 1951–54 tegutses kujurite brigaadis Kehtnas, Väimelas jm, seejärel vabakutselise kunstnikuna Tartus.

Enamik varase loomingu teostest on Teises maailmasõjas hävinud, säilinud on skulptuurid „Naisfiguur" (1921, pronks 1926, Eesti Kunstimuuseum), „Justitia" (1935, graniit, Eesti Kunstimuuseum) jmt. Kavandanud mitu Vabadussõja monumenti, mis pärast Teist maailmasõda hävitati, kavandanud ka Kreutzwaldi mälestussamba Rakveres (1937, pronks, graniit). Põhialaks sai reljeef („Eesti taat", kips, Tartu Kunstimuuseum; „Rudolf Tobiase portree", 1960, puu, Eesti Kunstimuuseum; „Mart Saare portree", 1963, puu jne). Viljeles ehitusplastikat (näiteks „Pime mees", 1939, kips, Tartu silmakliinik). 

Kirjandus

  • [Nekroloog]. – Edasi, 30. november 1971
  • B. Kangro. Arbujate kaasaeg. 2. köide. Lund, 1983
  • J. Rähesoo. Eesti teater. Ülevaateteos. 1. Tallinn, 2011

Arhiivimaterjale

  • Eesti Kultuurilooline Arhiiv, fond 142

EKABL, 1996 (M. Eller); EE 14, 2000; ETBL, 2014 (K. Haan)