fregatt

Fregatt - vastupidav ja merekindel sõjalaev, mille peamised võimekused piirduvad ühe kuni kahe sõjapidamisvaldkonnaga ning enesekaitsevõimega kolmandas. Tänapäevaste fregattide suurus on vahemikus 2000 – 4000 tonni ning paiknevad suurusskaalal hävitajate ja korvettide vahel. Fregattide autonoomsus on kolm nädalat kuni üks kuu, mille järel peab tulema sadamasse hooldustöid tegema. Fregattide suurust arvestades ei ole neil tavaliselt olulist õhutõrje ega maasihtmärkide ründamise võimekust, kuna eriti õhutõrjerelvastus nõuab füüsiliselt palju ruumi.

Fregatid on relvastatud laevakahuri, pealveetõrje ja enesekaitse õhutõrjerakettidega ning torpeedode, süvaveepommide ja allveelaevatõrje rakettidega. Lisaks on fregatid varustatud ühe kuni kahe helikopteriga.

Ajalugu

Fregatt oli algselt Vahemerel kasutatud keskaegset galeer. Purjelaevade ajastul kasutasid fregatte esimesena prantslased sõjas merekaubanduse vastu. Purjefregatt oli üldjuhul sarnaselt liinilaevadega täistagalasega, kuid väiksem - tal oli kolm raapurjestusega masti ja oli relvastatud kuni 60 kahuriga ühel patareitekil. Fregatte ja korvette (väikesed fregatid) ei kasutatud lahingurivis, vaid nad täitsid luure- ja side- ning muid toetusülesandeid. Kuigi esimesed aurumasinaga laevad olid ümberehitatud purjefregatid, hääbus see laevatüüp suurte raudlaevade kasutuselevõtuga 19. sajandi teises pooles.

Teises maailmasõjas ilmnes vajadus suure hulga väiksemate ja odavamate, peamiselt allveelaevatõrjeks mõeldud laevade järele, mis pidid kaitsma Atlandi ookeani konvoiliiklust. Kuigi alguses kasutati selleks hävitajaid, siis odavuse ja konvoiteenistuse ülesande piiritletuse tõttu hakati ehitama uut tüüpi väikeseid hävitajaid, nn eskortlaevu. Et neid mitte segi ajada hävitajate endiga, võeti taaskasutusele nimetused fregatt ja korvett (väike fregatt).

Kirjandus

Cdr Royal W. Connell, USN and Vice Adm William P. Mack, USN, Naval Ceremonies, Customs, and Traditions, sixth Edition, Naval Institute Press, Annapolis, Maryland, 2004