geomorfoloogia

geomorfoloogia (kr), teadus Maa pinnamoest, uurib maismaa ja merepõhja pinnavorme, nende suurust, kuju, paiknenus- ja rühmitumisseaduspärasusi, tekkimist ja arenemist. Geomorfoloogia on geoloogia ja loodusgeograafia piiriteadus, see iseseisvus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Geomorfoloogiat on arendanud William Morris Davis, Albrecht ja Walther Penck, Ferdinand von Richthofen, Eduard Suess ja Vassili Dokutšajev, hiljem J. Tricart, Α. Cailleux, nõukogude teadlased I. Gerassimov, N. Gvozdetski, О. Leontjev, K. Markov, V. Zenkovitš jpt.

Geomorfoloogia jaguneb üldgeomorfoloogiaks (uurib üldist pinnamoe kujunemist) ja regionaalgeomorfoloogiaks (käsitleb igakülgselt mingi piirkonna pinnamoodi). Üldgeomorfoloogia harudest on kiiresti arenenud struktuurgeomorfoloogia ja kliimageomorfoloogia (esimene uurib peamiselt geoloogiliste sisejõudude, teine välisjõudude toimel tekkinud pinnavorme), viimasel ajal eriti meregeomorfoloogia. Omaette haruks on eraldumas ranna-, paleo-, planetaar, glatsiaal- ja penglatsiaalgeomorfoloogia, kujunemas on ehitus-, eksperimentaal- ja matemaatiline geomorfoloogia (morfomeetria). Geomorfoloogias rakendatakse geoloogia, glatsioloogia, geokrüoloogia jt naaberteaduste ning hüdro- ja aerodünaamika meetodeid. Uurimistulemusi kasutatakse ehituses, maaparanduses, maavaraotsinguil, muldade ja seismilisuse uurimisel ning laviinide-, erosiooni-, rusuvoolude-, maalihete- jm kahjulike loodusnähtuste vastaste abinõude leidmiseks.

Eestis tegutseb Eesti Geomorfoloogide Rahvuskomitee.

Kirjandus

  • И. С. Щукин. Общая геоморфология, τ 1.–3. Μ., 1960–1974

EE 3, 1988