Hermaküla, Evald

Evald Hermaküla (6. XII 1941 Maardu – 16. V 2000 Tallinn), näitleja ja lavastaja. Eesti Teatriliidu (1968), Lavastajate Liidu (1992) ja Näitlejate Liidu liige (1993). Vanemad talunikud. Oli 1978–88 abielus Liina Orlovaga, seejärel Kaie Mihkelsoniga.

Lõpetas 1960 Tallinna 17. Keskkooli, 1965 geoloogiainseneri erialal Tartu Riikliku Ülikooli ja Vanemuise õppestuudio. Oli 1962–66 ja 1968–69 Vanemuise näitleja ning 1969–83 lavastaja, 1966 ja 1968–71 Eesti Televisiooni režissöör, 1983–96 Eesti Draamateatri lavastaja (1988–91 ka peanäitejuht) ja 1997–99 näitleja, aastast 1999 Nukuteatri kunstiline juht, õpetas Vanemuise õppestuudios ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris. Teinud telelavastusi („Masinakirjutajad”, 1968; „Väike öömuusika”, 1988) ja ‑filme („Säärane Ird ehk 100 aastat Vanemuise teatrit”, 1970; „Sulev Nõmmik”, 1987), mänginud filmis („Mäeküla piimamees”, 1965; „Libahunt”, 1969, mõlemad Tallinnfilm; „Surmatants”, 1991, Freyja Film, Sojuztelefilm; „Febris”, 1997, Aristo Film, TV3), telelavastustes („Rudolf ja Irma”, 1985; „Pildikesi Paunverest”, 1986; „Stella Stellaris”, 2000) ja teleseriaalis „Õnne 13” (aastast 1997). Temast on film „Hermaküla” (1988, Eesti Telefilm).

Eesti NSV teeneline kunstnik (1976).

Osi

Švanda – Evald Hermaküla. Tyli „Strakonice torupillimängija”. (Vanemuine, 1973)

  • Camille Desmoulins (Rolland’i 14. juuli, 1962)
  • Aleksandr Andrejevitš Tšatski (Gribojedovi Häda mõistuse pärast, 1963)
  • Ants Pajuviidik (Kuusbergi ja Kaidu Andres Lapeteuse juhtum, 1964)
  • Marat (Arbuzovi Mu vaene Marat, 1965)
  • Joosep (Rainise Joosep ja tema vennad, 1966)
  • osaline (Suitsu-õhtu Ühte laulu tahaks laulda, 1969 Kirjanike Majas)
  • Aadam jt (Madáchi Inimese tragöödia, 1971)
  • Švanda (Tyli Strakoniče torupillimängija, 1973)
  • Mihai Gruja (Drutse Pühamast püham, 1977)
  • Lenin (Pogodini Kremli kellad, 1977, ka lavastus koos Kaarel Irdiga ja tõlge)
  • Indrek (Tammsaare ja Toominga Tõde ja õigus, 1978)
  • Stepan Aleksejevitš Sudakov (Rozovi Me elame hästi… (Metsise pesa), 1980, ka lavastus)
  • Raul (Saluri Kadunud isa, 1982)
  • Dugin (Dudaravi Reamehed, 1985)
  • inspektor Goole (Priestley Inspektor tuleb, 1997)
  • A. E. Housman (Stoppardi Armastuse leiutajad, 1998)
  • Peter Stockmann (Ibseni Rahva vaenlane, 1999 Draamateatris)

Lavastusi

Tuhkatriinu – Mare Puusepp, Prints – Raivo Adlas. Rummo „Tuhkatriinumäng”. Lavastaja Evald Hermaküla. (Vanemuine, 1969)

Helje Soosalu, Evald Hermaküla. Hermaküla „Üks ullike läks rändama”. (Vanemuine, 1973)

  • Valtoni ja Rummo Valtoniana (1966)
  • P.-E. Rummo Tuhkatriinumäng (1969)
  • Kuusbergi, Undi ja Hermaküla Südasuvi 1941 (1970)
  • Andrejevi Sina, kes sa saad kõrvakiile (1971)
  • Strindbergi Surmatants (1972)
  • Üks ullike läks rändama, Hermaküla kompositsioon eesti muinasjuttudest (1973, ka osatäitja)
  • Gogoli Hullumeelse päevik (1975)
  • Ibseni Hedda Gabler (1975, mängis Ejlert Løvborgi)
  • Vahingu Mees, kes ei mahu kivile (1975 ja 1984, mängis Jaan Oksa)
  • Borcherti Ukse taga (1977, stuudioga, mängis Ooberstit)
  • Antoni Laudalüürika (1981 Valmiera Draamateatris)
  • Brechti Härra Punttila ja tema sulane Matti (1981, mängis Punttilat)
  • Vahingu ja Kõivu Faehlmann (1982, mängis Faehlmanni)
  • Lenzi Süütute aeg. Süüdlaste aeg (1983 Draamateatris)
  • Ajtmatovi ja Hermaküla Ja sajandist pikem on päev (1984)
  • Vetemaa Tuul Olümposelt tuhka tõi (1986)
  • Shakespeare’i Torm (1986, mängis Prosperot)
  • Pinteri Majahoidja (1987)
  • Genet’ Palkon (1988)
  • Kalmuse ja Hermaküla Juudas (1990, mängis Siimon Peetrust ja Juudast)
  • Gogoli ja Hermaküla Südaöö (Vii) (1990)
  • Schaefferi Proovid (1991)
  • Mishima Hanjo (1993)
  • Aho ja Hermaküla Raudtee (1993, mängis Mattit)
  • Carrière’i Meelespea (1995, mängis Jean-Jacques’i)
  • Traversi Üks jumalast hüljatud ingel (1996)
  • Betsuyaku Krahv Dracula sügis ja Becketti Lõppmäng (1996, ka kujundus, mängis viimases Hammi)
  • Johnsoni Hüsteeria (1997 Tallinna Linnateatris)
  • Hermaküla Kohtuasi number null (1999 Nukuteatris)

Kirjandus

  • Hermaküla. Koostanud L. Epner, M. Unt, V. Vahing. Tartu, 2002, 2003; sisaldab valikbibliograafiat
  • Evaldi armastus. Kirjad. Koostanud T. Tepandi. Tallinn, 2005
  • K. Süvalep. „...endas ja kõiges tajuda laineterändu!“. – Teatrimärkmik 1962/63
  • M. Unt. Ühest noorest teatriinimesest ja tema tegevusest aastal 1966. – Teatrimärkmik 1965–67
  • M. Unt. Tartu: siin ja praegu. – Teatrimärkmik 1968/69
  • V. Tobro. Teatri funktsioon ja kunstniku mõtteviis. – Sirp ja Vasar, 6. ja 13. august 1971; Teater ja film / V. Tobro. Tallinn, 1982
  • J. Rähesoo. Hermaküla ja Tooming. – Teatrimärkmik 1971/72
  • I. Veisaitė. Otsingute tee. Eesti režissööride noor põlvkond. – Teatrimärkmik 1976/77
  • L. Vellerand. Kõige inimlikum inimene.  – Teatrimärkmik 1977/78
  • V. Saldre. Evald Hermaküla. – Eesti noori kunstimeistreid. Tallinn, 1980
  • V. Saldre. Evald Hermaküla. – Junge Künstler Sowjetestlands. Tallinn, 1980
  • V. Saldre. Evald Hermaküla. – Young masters of Estonian art. Tallinn, 1980
  • Ü. Tonts. Näitleja ja lavastaja käsikäes ning vastakuti. – Teatrimärkmik 1981
  •  K. Kask. Teatriprobleeme. – Sirp ja Vasar, 5. august 1983
  • J. Sang. Pealtnägija tunnistus. – Teater. Muusika. Kino 1986, 12
  • T. Karro. „Torm“ Draamateatris ehk Elu ja kunsti vahekorrad Evald Hermaküla loomingus. – Sirp ja Vasar, 6. märts 1987
  • V. Vahing. Genet' buum. – Teater. Muusika. Kino 1989, 6
  • M. Valgemäe. Ikka teatrist mõteldes. Stockholm, 1990
  • K. Herkül. Kummalised lood Mexico söögimajas – tuttavlik Hermaküla. – Teater. Muusika. Kino 1990, 3
  • G. Schutting. Autoportreed maskidega. – Teater. Muusika. Kino 1990, 4
  • M. Lotman. Hilisõhtune kuninglik comelopard. – Teater. Muusika. Kino 1990, 10
  •  V. Vahing. Hermaküla, teater ja mina seitsmekümnendatel. – Postimees, 6. jaanuar 1992
  • K. Herkül. Tuul olümposelt... – Sirp, 10. jaanuar 1992
  • Vastab Evald Hermaküla. Intervjueerinud R. Heinsalu. – Teater. Muusika. Kino 1992, 2
  • M. Visnap. Tükk ... prepareeritud teatrit? – Sirp, 17. aprill 1992
  • K. Herkül. Hermaküla ja võimukad naised. – Teater. Muusika. Kino 1993, 4
  • E. Hermaküla jt. Vastab kuus meest. Intervjueerinud R. Neimar. – Teater. Muusika. Kino 1994, 1
  • M. Visnap. Lavastajatest. Alfabeetiliselt, kuid vabalt. – Teatrielu ’95
  • E. Hermaküla, K. Mihkelson. Pea meeles – „Meelespea“! – Pühapäevaleht, 4. veebruar 1995
  • E. Hermaküla. Olgem eurooplased ja saagem eestlasteks. Intervjueerinud P. Ratassepp. – Kultuurileht, 22. detsember 1995
  • M. Õun. Maailmavalust kantud mikstuur. – Kultuurileht, 23. veebruar 1996
  • E. Härm. Evald Hermaküla – metsik, pruuskav hobune. – Favoriit 1996, 9
  • Thespis: meie teatriuuendused 1972/73. Toimetaja V. Vahing. Tartu, 1997
  • P. Ratassepp. Avatud teater. – Teater. Muusika. Kino 1997, 2 
  • E. Hermaküla. Vahel vilksatab valgus. Intervjueerinud L. Lomper. – Kultuurileht, 14. veebruar 1997
  • Persona grata: Hendrik Toompere. Intervjueerinud S. Karja. – Teater. Muusika. Kino 1997, 3
  • I. Kolberg. Tuule tuba, pimedad ja unistus pühast teatrist. – Teatrielu '98
  • G. Kordemets. Perfektne pingpong võõras alateadvuses. – Teater. Muusika. Kino 1998, 1
  • S. Karja. Lossimängud. – Teatrielu 1999
  • Evald Hermaküla 1941–2000. – Teatrielu 2001
  • M. Unt. Teatriuuenduse algusest Nõukogude Eestis. – Sirp, 25. jaanuar 2002; Theatrum mundi / M. Unt. Tartu, 2004
  • Ü. Tonts. Teatri ja televisiooni vahel. Evald Hermakülast 1967–1969. – Teater. Muusika. Kino 2002, 2
  • E. Epner. Ära pane, isa! – Teatrielu 2003
  • E. Rämmeld. C'est la vie = Elu on selline. Tallinn, 2004
  • T. Saluvere. Hermaküla õpetaja, Irdi õpilane. Evald Hermaküla ja Kaarel Irdi kirjavahetus. – Tuna 2009, 4
  • L. Epner. Teatriuuenduse retseptsioonist sünkroonkriitikas. – Methis. 7, Nõukogude aja erinumber. Tartu, 2011
  • P.-R. Purje. Lemmikute raamat. Tallinn, 2013
  • L. Epner. Evald Hermaküla. – Eesti sõnateater 1965–1985. 1. Tallinn, 2015
  • T. Saluvere. Mitte ainult Leninist: saateks ministri käskkirjale. – Tuna 2015, 2
  • М. Седых. Эвальд Хермакюла – Шванда. – Театр 1974, 5
  • Н. Кузякина. Эвальд Хермакюла. – Театр 1980, 2
  • Е. Левикова. Повторение пройденного. – Театр 1983, 2

Arhiivimaterjale

  • Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T535

Välislinke

Aadam – Evald Hermaküla, Lucifer – Jaan Tooming, Eeva – Raine Loo. Madachi „Inimese tragöödia”. (Vanemuine, 1971)

Kolesnikov – Evald Hermaküla, Fajunin – Jaan Tooming. Leonovi „Vallutusretk”. (Vanemuine, 1975)

Indrek – Evald Hermaküla, Karin – Raine Loo. Tammsaare ja O. Toominga „Tõde ja õigus”. (Vanemuine, 1978)

Kustas Lokk – Evald Hermaküla, Mari‑Elts Kornel – Liina Orlova. Ranneti „Südamevalu”. (Vanemuine, 1981)

Dervojed – Mikk Mikiver, Dugin – Evald Hermaküla, Buštets – Toomas Urb. Dudaravi „Reamehed”. (Draamateater, 1985)

Davies – Aarne Üksküla, Aston – Jüri Krjukov. Pinteri „Majahoidja”. Lavastaja Evald Hermaküla. (Draamateater, 1987)

ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2017 (T. Truuvert); täiendatud 2019