Idamurre kuulub põhjaeesti murderühma, seda on räägitud Peipsi järve läänerannikul. Idamurde arvatav algkuju oli läänemeresoome hõimukeel, millest kujunesid ka kirdemurre ja vadja keel. Tuumala on Kodavere, seetõttu on idamurret nimetatud ka Kodavere murdeks. Idamurde alad on ka Iisaku edelaosa, Torma kihelkond, Laiuse ja Palamuse idaosa, Maarja-Magdaleena kihelkond, varem ka Äksi idaosa. Erijooni: rohkesti õ-häälikut, näiteks kõhe ’kohe’ ja õrav ’orav’, st  > ss: assu ’astu’ ja mussa ’musta’, nõrgas astmes d: medega ’meega’ ja padas ’pajas’, v sellistes sõnades nagu ulvob ’ulub’ ja õvv ’õu’. Idamurdes on eitusverbi minevikuvormid: esin tule ’ma ei tulnud’, esid tule ’sa ei tulnud’ jne. Idamurde tähtsaimad uurijad on olnud Lauri Kettunen, Valdek Pall ja Aili Univere.

Kirjandus

• V. Pall. Idamurde sõnastik. Tallinn, 1994
• A. Univere. Idamurde tekstid. Tallinn, 1996 
• K. Pajusalu, T. Hennoste, E. Niit, P. Päll, J. Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. Tallinn, 2009

Välislink

• Eesti Keele Instituudi fonoteek
• Väike murdesõnastik

EE 12, 2003; muudetud 2011