iluaiandus

iluaiandus, ehisaiandus, ilutaimede kasvatamist ja aiakunsti käsitlev aianduse haru. Eestis arenes iluaiandus eriti 1930. aastail. Iluaiaks nimetatakse ilutaimedest rajatud aeda või aia osa. Elamut ümbritsevast aiast eraldatakse harilikult heki või piirdega köögiviljaaed, ülejäänud osa kujundatakse iluaiaks. Iluaeda ilmestavad aiaskulptuurid, aiamööbel ja -ehitised (lehtla, kamin, paviljon), veekogud, purskkaevud, teed, spordi- ja mänguväljakud ning valgustid. Peale klassikaliste, elamu juurde rajatud iluaedade täidavad samu ülesandeid ka pargid, puiesteed, skväärid, kalmistud, kooliaiad, mälestus­märkide haljastatud ümbrus jm. Hiinas ja Egiptuses hakati iluaedu rajama juba 4000 aastat tagasi. Suure tähtsuse omandas aiakunst renessansiajal, siis hak­kas jõukas aadel oma losside juurde rajama suuri ja rikkalikke iluaedu, kus kasutati ohtralt suurejoonelisi aiakaunistuselemente, nt kunstlikke koski ja kas­kaade, varikäike, pügatud puudega alleesid ja nendest moodustatud geomeetrilisi kujundeid, madalatest hekkidest ja lillepeenardest vaipmaastikke, ilusildu, terrasse, treppe, vaatepaviljone jm. Renessansi- ja barokiajastu aiad kujundati arhitektoonilistena – teedega ruudu-, kolmnurga- ja ringikujulisteks kujundatud osadest. Taimed muudeti silindri-, kera-, püramiidi- ja koonusekujuliseks. Sellised vormi- ehk Prantsuse stiilis iluaiad nõuavad töömahukat hooldust jm kulutusi. Tänapäeval rajatakse peamiselt looduspäraseid ehk maastikulisi ehk Inglise stiilis iluaedu. Jaapani iluaedades on ida uskumusi kajastavaid kujunduselemente. Formalistliku stiili elemente kasutatakse nüüdisajal vähe, enamasti pügatakse kandiliseks hekke ja kerakuju­liseks üksikuid põõsaid.

EME 1, 2008 (M. Raud)