maastikukaitse

Maastikukaitse on looduskaitse osa, mis hõlmab maastiku säilimise, kujundamise ja hoolduse abinõud. Tema ülesandeks on kindlustada või luua ökoloogiliselt mitmekülgne, taastootev ja inimesele eluterve maastik. Maastikukaitse sisaldab endas nii säästvat looduskasutust kui ka teoreetiliselt igakülgset loodushoiupropagandat ja -haridust. Kitsamas ja esialgsemas tähenduses mõeldakse maastikukaitse all kaunite või ainukordsete või piirkonnale eriti tüüpiliste alade kaitset ja säilitamist, mis teostub tavaliselt mitmesuguste kaitsealade kaudu. Nüüdisajal hõlmab maastikukaitse neile lisaks ka maastikuplaneerimist, maastikuhooldust, ruumilist planeerimist ja maastikuanalüüsi. Osa maailma looduskaitseteoreetikuid on samastanud maastikukaitset kogu looduskaitsega.

Eesti looduskaitsesüsteemis on üks kaitstavate alade tüüpe maastikukaitseala. See asutatakse haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastiku kaitseks ja säilitamiseks. Maastikukaitseala peab täitma nii looduskaitselist, kultuurilist kui ka rekreatiivset rolli. Maastikukaitseala eritüübid on kaitse alla võetud pargid, arboreetumid ja botaanikaaiad.

Kaunite vaadetega maastikukaitsealu

Pirita jõe maastikukaitseala

Vaade Emumäelt ümbritsevale maastikule

Haanja looduspark. Rõuge Suurjärve ümbrus

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Looduskaitseteatmik. Toimetaja E. Kumari. Tallinn, 1960
  • J. Eilart. Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest Eestis. Tallinn, 1976
  • K. Alekand. Maastikuplaneerimine. Tartu, 1995
  • K. Hellström. Maastikuhooldus. Tallinn, 2010

Välislink

EE 6, 1992; muudetud 2012