polder

polder, mere, järve või jõe üleujutuse eest tammiga kaitstud maa-ala, mis isevoolu teel kuivendamiseks asub suubla suhtes liiga madalal. Üleujutuse välti­miseks ehitatakse kaitsetammid, naaberaladelt pealevalguva vee kõrvalejuhtimiseks piirdekanal või -kraav, poldrivee isevoolseks ärajuhtimiseks (kui suubla veetase seda võimaldab) veelase ning poldrile kuivendusvõrk, kogumisbassein ja pumpla (vee ärapumpamiseks ajal, mil suubla veetase on kõrge).

Suuri poldreid on Hollandis, Saksamaal, Taanis, Suurbritannias ja USA-s. Nõukogude ajal Eestisse suurtootmise otstarbeks Võrtsjärve (Valguta ja Tamme), Pärnu lahe (Audru) ning Peipsi (Räpina) äärde ja jõeluhtadele (Vaidas ja Aardlas) rajatud poldreid praegu enamasti ei kasutata, mistõttu nende töös hoidmiseks tehtud rajatised on ohus. 1966–86 rajati Eestis 36 poldrit, kogupindala 11 254 ha (2009. aasta algul maaparandus­süsteemide registris arvel 6847,4 ha). Kui poldrit enam põllumajanduslikult ei kasutata, saab sellest kujundada näiteks puhkeala (Tarvastu polder) või linnuvaatlusala (Audru polder, Räpina polder).

Polderkuivendus on kuivendusviis, mille puhul kuivendusvesi juhitakse poldrilt ära peamiselt pumpa­misega; see on oluliselt kallim kui mistahes teine kuivendusviis. Poldri ehitamine peab olema majanduslikult põhjendatud ja end ära tasuma (nt kui põllumajandustegevus on traditsiooniliselt tootlik, intensiivne ning tulus, kuid põllumajandusmaad on liiga vähe).

VE, 2006; EME 2, 2009 (A. Maastik, T. Timmusk); muudetud 2012