Ruhnulaste tähtsaim ja tulusaim, aga ka kõige rängem ja ohtlikum töö oli hülgeküttimine. Kala püüti peamiselt oma tabreks. Hülgepüügialad ulatusid Soome lahe idaosani. Saak jagati püügimeeskonna liikmete vahel võrdselt. Hülgenahk jäi laskjale, rasv müüdi ära, liha söödi ise või anti sigadele.

Kuus meest paati välja tõmbamas. Kuunsi rand

Kala kaalumine Lõunasadamas

Johan Melin ja tema poeg Fredrik Kuunsis võrke korrastamas

1930. aastate keskpaiku said ruhnlaste uueks eksportkaubaks Rootsi müüdud aerupaadid. Ruhnu majades hööveldati talvel paadikaari ja pandi maha kiilusid. Kevadel lastiti aerupaadid suurtesse paatidesse. Nendega purjetati Rootsi, eeskõtt Stockholmi ja Norrköpingisse, kus aerupaadid maha müüdi. Teenitud raha, nagu kõik teisedki tulud, olid ruhnulastele maksuvabad.

Ruhnu postipaat Kuressaare sadamas (1912)

Ruhnu jaalad kartulilastiga Helsingi sadamas. Vasakult Peter Bulders (Ullisgård), Isak Skallus (Strömfel), Tomas Ullis (Ullisgård), Henrik Kors (Dreijer) ja Jakob Bergs (Nordgren). Foto u 1923

Östermani valmistatud paate pukseeritakse mandrile müügiks

Kasutatud allikad

• Ruhnu muuseum

Vaata ka seotud artikleid

• Elu ja töö Ruhnus
• hülgeküttimine Ruhnul

Loodud 2014