Saksa film

1895 demonstreeris Berliinis oma bioskoopi M. Skladanowsky (1863–1939). 1896 alustas filmivõtetega О. Messter (1866–1943). 1917 asutati Saksamaa suurim filmifirma UFA (Umversum-Film Aktienge sellschaft). Mõjukaim lavastaja oli E. Lubitsch („Madame Dubarry”, 1919), mitme peenekoelise salongidraama autor. Saksamaal töötasid U. Gad (1879–1947) ja A. Nielsen Taanist ning P Negri Poolast. Saksa ekspressionismi programmteos on „Dr. Cahgan kabinet” (1919, lavastaja R Wiene, 1881–1938), seda suunda jätkas „Nosferatu – õuduse sümfoonia” (1922, F. W. Murnau). Teiseks oluliseks suundumuseks kujunes 1920 aastail M. Reinhardti teatri mõjul nn Kammerspiel: F. W.  Murnau „Viimane mees” (1925, peaosas E. Jannings). Neoromantismi avaldus F. Langi filmides „Väsinud surm” (1921) ja „Nibelungid” (1924). Ilmnes ka *uusasjalikkuse mõjusid: W. Ruttmanni tõsielufilm ühest suurlinna päevast „Berliin, suurlinna sümfoonia” (1927), mitu G. W. Pabsti filmi. 1920. aastate filmile on iseloomulik väljendusrikas pildikultuur (mainekaim operaator K. Freund, 1890–1969). Uute kunstisuundumuste teerajajad olid stsenarist C. Mayer (1894–1944) ja produtsent E. Pommer (1889–1966). Esimene helimängufilm valmis 1929. Kunstiküpsuse saavutasid „Kongress tantsib” (1931, E. Charell), „Kolmekrossiooper” (1931, G. W. Pabst), „Sinine ingel” (1931, J. von Sternberg) ja „M” (1931, F. Lang). Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut 1933 emigreerisid paljud filmitegijad. Valmisid natsiideoloogiast kantud teosed, nt „Hitlerjunge Quex” (1933, H. Steinhoff), „Tahte triumf” (1935, L. Riefenstahl).

Pärast II maailmasõda saksa filmikunst lahknes. 1946 asutati DEFA-stuudio (Deutsche-Film-AG), kuhu koondus sotsialistliku Saksa DV filmitoodang. Silmapaistvaim lavastaja oli K. Wolf („Päikese otsija», 1958–72; „Tähed”, 1959). 1950.–60. aastate Saksamaa LV filmitoodangust tõusevad esile K. Hoffmanni (s 1910) teosed: „Meie – imelapsed” (1959) ja „Spessarti lossi vaimud” (1960). 1962. aasta Oberhauseni manifest pani aluse nn uuele saksa filmile (Neue deutsche Film), mille olulisimad teosed on A. Kluge (s 1932) „Hüvastijätt minevikuga” (1966), V. Schlöndorffi „Noor Törless” (1966), W. Herzogi (s 1942) „Elumärgid” (1967) ja R. W. Fassbinderi „Katzelmacherv” (1969) ning J.-M. Straubi (s 1933), E. Reitzi (s 1932), J. Schaafi (s 1933) jmt filmid. Mõjukaimaks filmilavastajaks arenes R. W. Fassbinder („Maria Brauni abielu”, 1978; „Berliin, Alexanderplatz”, 1979; „Lili Marleen”, 1981). Läbi inimsuhete ja kujutades naist (teda kehastas enamasti H. Schygulla) ühiskonna- ja intiimsuhete ristumiskohas, lõi Fassbinder Saksamaa portree. Erandlikku inimest uuriv W. Herzog („Aguirre, jumala viha”, 1972; „Fitzcarraldo”, 1981) on teinud koostööd näitleja K. Kinskiga (1926–91). Ühiskonnateemat on käsitlenud V. Schlondorff („Plekktrumm”, 1979). Üksindus ja selle ületamine on köitnud W. Wendersit („Aja joostes”, 1976; „Berliini taeva all”, 1987). Silma on paistnud M. von Trotta (s 1942), D. Dörrie, R. Hauff (s 1939) jmt.

Tähtsaid rahvusvahelisi filmifestivale peetakse Berliinis (aastast 1951, mängufilm), Oberhausenis (1955, lühifilm) ja Leipzigis (1956, tõsielu- ja lühifilm).

EE 8, 1995