valgepõsk-lagle

valgepõsk-lagle (Branta leucopsis; ingl barnacle goose, vn белощёкая казарка), lagle perekonda kuuluv väheldane haneline. Pikkus 58–70 cm, tiibade siruulatus 132–145 cm. Tema põhiline pesitsuslevila hõlmab Ida-Gröönimaad, Teravmägesid ja Novaja Zemlja lõunasaart. 20. sajandi 70. aastail hakkas ta pesitsema ka Hollandis, Saksamaal, Taanis ja mitmel muul Läänemere maal.

Pesa on kogukas kuivanud taimedest kuhjatis. Kurnas on 4–6 muna. Valgepõsk-lagled pesitsevad kolooniatena. Erinevad asurkonnad talvitavad erinevates piirkondadedes: Madalmaades idapoolsete, Loode-Inglismaal ja Edela-Šotimaal Teravmägede ning Iirimaal ja Lääne-Šotimaal Gröönimaa asurkonna linnud. Rändeparv on korrapärane, lennu ajal häälitsevad linnud kogu aja ja parve lähenemine on juba eemalt kuulda. 20. sajandi keskpaigas oli valgepõsk-lagle arvukuses suur langus, kuid see hakkas suurenema uuesti 1970. aastail ja see protsess jätkub siiani.

Eestis hakkas valgepõsk-lagle pesitsema 1981. aastal. Viimastel aastakümnenditel on teda Läänemere saartel pidevalt pesitsemas kohatud. Valgepõsk-lagle on meil tavaline läbirändaja, kelle hiiglaslikud parved teevad läänerannikul ja saartel rändepeatusi. Meilt rändavad läbi Barentsi mere asurkonna linnud, kes hakkavad saabuma aprilli alguses ja lahkuvad mai viimasel kümnendil, sügisel peatuvad oktoobri algusest novembrini. Toitudes põldudel ja kultuurrohumaadel, suudavad valgepõsk-lagled hävitada teravilja ja kultuurrohundeid suurel pinnal, olles selliselt kujunenud nn nuhtlusliigiks, kelle toodud kahju püüab riik rahalise kompensatsiooniga heastada. Looduskaitse III kaitsekategooria liik.

Vaata ka seotud artikleid

Valgepõsk-lagled viibivad rändepeatuspaikades tohutute parvedena

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

Loodud 2011