viigipuu

Harilik viigipuu

viigipuu (Ficus), igihaljaste, harva heitlehiste leht­puude ja -põõsaste perekond mooruseliste sugukonnast; üle 800 liigi peamiselt troopikas. Viigipuudel on omapärane kotjas õisik (õied paiknevad õõnes), millest areneb lihakas, mitmel liigil söödav liitvilikond – viigimari ehk viik. Paljusid liike kasvatatakse viljapuudena ning kautšuki- ja ilutaimedena. Tuntuim viljapuuliik ja lähistroopika vanimaid kultuurtaimi on heitlehine harilik viigipuu (F. carica), kelle looduslik levila ulatub Vahemere maa­delt Indiani. Teda viljeldakse ka USA-s, Mehhikos, Peruus, Brasiilias, Argentinas, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Austraalias, Jaapanis ja Hiinas. Värskete viigimarjade maailmatoodang on umbes 1,5 miljonit t aastas. Tähtsaimad viigi­marjade eksportijad on Türgi, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Kreeka.

Viigipuid on kahesuguseid: ühed kan­navad pikakaelalisi emasõitega õisikuid, millest are­nevad söödavad, seemneid andvad vilikonnad, teised kannavad kahesugulisi õisikuid (neis on nii isas- kui ka emasõied), emasõied on lühikaelalised, viljatud ning nad on vajalikud ainult viigipuud tolmeldava putuka, pahkvaablase Blastophaga psenes'e vastsete arene­mise keskkonnana. Et hariliku viigipuu kultuurvormidel on enamasti ainult emasõisikud, kasvatatakse istandikes nendega koos isasõitega puid, nn kitse-viigipuid. On aretatud ka sorte, mis annavad viigimarju tolmeldamata. Värsketes viigimarjades on 9–28% suhkrut (kuivatatutes 55–70%), 0,9–1,9% valku, 0,2–0,7% happeid ning A-, B1- ja B2-vitamiini.

Mitut liiki viigipuid kasvatatakse Eestis toataimedena, sh kummi-viigipuud ehk kummipuud (F. elastica), kuni 40 cm pikkuste lehtedega lüüra-viigipuud (F. lyrata), kiiresti kasvavat, hästi harunevat ja seina katvaks taimeks sobi­vat roomavat viigipuud (F. pumila) ja selle sorte (nt 'Minima') ning ovaalsete teravatipuliste lehtedega bensoe-viigipuud (F. benjamina). Nad on vähenõudlikud ja pikaealised, vajavad valgust, kuid mitte otsest päikesepaistet, talvel 12–16°C,suvel 20–25°C. Noored taimed istutatakse ümber igal kevadel, vanemad 3–4 aasta järel. Viigipuid paljundatakse pistikutega.

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask); muudetud 2011