vöörtääv

vöörtääv (holl voorsteven < voor ’eesmine’ + steven ’post, tääv’; ingl stem, stem post, vn форштевень), laevakere talastiku osa: laeva vööris paiknev puit-, sepis-, valu- või keevistarind, millel ühinevad mõlema parda talastik ja plaadistus. Alaosas liitub vöörtääv sujuvalt kiiluga ja tõuseb sealt vertikaalselt või ettepoole kaldu. Valatud ja keevitatud vöörtäävil on V- või U-kujuline ristlõige, mille väliskumerus on lõiguti erinev. Sellisel vöörtäävil on seespool harilikult pikiribi, mis on alt ühendatud püstkiiluga, ülalt karlingsiga.

Vöörtäävi siseseinu toestavad rõhtsad braketid – vöörtäävi- ehk vööripõlvikud (ka vöörtükid), mis ühendavad vöörtäävi tekkide ja platvormidega. Suured braketid – vöörikniid – paigaldatakse põlvikute jätkuna stringerite ja vöörtäävi ühinemiskohta. Kõigi suurte, eriti pirnvööriga laevade vöörtääv on keevitatud lehtterasest.

Puitlaeva vöörtääv on puidust püst- või kaldtarind, millele punnliite abil on kinnitatud pardaplankude otsad. Vöörtäävi alumine ots seob vöörtäävi, kiilu ja kiilsoni tugevasti kokku. Sidekniid ehk -põlvikud ühendavad vöörtäävi laevakere talastiku ja tekiga. Klipritääv on kolmnurgana etteulatuva ülaosaga kaldtääv.

MerLe, 1996