paavst

Paavstid (aastast 1417)*
Martinus V 1417–31
Eugenius IV 1431–17
Nicolaus V 1447–55
Calixtus III 1455–58
Pius II 1458–64
Paulus II 1464–71
Sixtus IV 1471–84
Innocentius VIII 1484–92
Aleksander VI 1492–1503
Pius III 1503
Julius II 1503–13
Leo X 1513–21
Hadrianus VI 1522–23
Clemens VII 1523–34
Paulus III 1534–49
Julius III 1550–55
Marcellus II 1555
Paulus IV 1555–59
Pius IV 1559–65
Püha Pius V 1566–72
Gregorius XIII 1572–85
Sixtus V 1585–90
Urbanus VII 1590
Gregorius XIV 1590–91
Innocentius IX 1591
Clemens VIII 1592–1605
Leo XI 1605
Paulus V 1605–21
Gregorius XV 1621–23
Urbanus VIII 1623–44
Innocentius X 1644–55
Aleksander VII 1655–67
Clemens IX 1667–69
Clemens X 1670–76
Innocentius XI 1676–89
Aleksander VIII 1689–91
Innocentius XII 1691–1700
Clemens XI 1700–21
Innocentius XIII 1721–24
Benedictus XIII 1724–30
Clemens XII 1730–4O
Benedictus XIV 1740–58
Clemens XIII 1758–69
Clemens XIV 1769–74
Pius VI 1775–99
Pius VII 1800–23
Leo XII 1823–29
Pius VIII 1829–30
Gregorius XVI 1831–46
Pius IX 1846–78
Leo XIII 1878–1903
Püha Pius X 1903–14
Benedictus XV 1914–22
Pius XI 1922–39
Pius XII 1939–58
Johannes XXIII 1958–63
Paulus VI 1963–78
Johannes Paulus I 1978
Johannes Paulus II 1978–2005
Benedictus XVI 2005–2013
Franciscus I 2013–
* Roomakatoliku kiriku paavstide ametlikku nimistusse, alates Pühast Peetrusest kuni Franciscus I-ni, kuulub 266 paavsti; esitatud on paavstid pärast Konstanzi kirikukogu.

paavst (sks Papst, lad papa, pontifex maximus), roomakatoliku kiriku pea, kellele jumaliku seaduse põhjal kuulub kõrgeim juriidiline võim Kristuse universaalkiriku üle. Paavst on Krsituse asemik ja esimese Rooma piiskopi Peetruse järglane (Matteuse evangeelium 16:18). Paavst on ka Vatikani valitseja. Kiriku eksisteerimise vältel on ametis olnud 266 paavsti; kiriku poliitiliste vastuolude tõttu on olnud ka 37 vastupaavsti.

Paavsti poole pöördudes kasut tiitlit „Tema Pühadus Paavst”, paavsti täielik tiitel on „Jeesuse Kristuse vikaar (asemik), Rooma piiskop, Püha Apostel Peetruse järglane, Apostlite vürst, Kõrgeim võim, Lääne patriarh, Itaalia priimas, Rooma linna ja maakonna peapiiskop, Vatikani linnriigi monarh”. Paavst võib ainuisikuliselt või koos kirikukoguga sõnastada õpetust ja seadust kogu universaalkiriku jaoks, tema ametlik (ex cathedra) seisukohavõtt usu- ja moraaliküsimustes on ilmeksimatu (infallibilis). Paavstile ristikoguduses kuuluvat võimu põhjendas Jeesus Kristus, öeldes Peetrusele, hilisemale Rooma piiskopile „... Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ehitan ma oma koguduse ...” (Mt 16:18), temale oli antud võtmete (kui vaimuliku võimu sümboli) meelevald (Mt 16:19, Luuka evangeelium 11:52, Johannese ilmutus 3:7–8). Kiriklik hierarhia, milles apostlite kaudu toimib Püha Vaim (Johannese evangeelium 20: 22–23), valitseb Kristusega otsesidet püsistava apostelliku järgnevuse (successio apostohca) põhjal.

Paavstluse ajalugu

Paavsti ülemvõimu kogu kiriku üle on tunnustatud ristiusu algusest peale. Alates 4. sajandist, kui ristiusk sai Milaano ususallivuse edikti põhjal Rooma riigis sallitud usundiks, tunnistati paavsti ülemvõimu kõikidel oikumeenilistel kirikukogudel. Peamiselt poliitilistel põhjustel ei ole paavste valides alati üksmeelsele otsusele jõutud, seetõttu on võimule pääsenud vastupaavste. Paavstivõim kasvas märgatavalt pärast Kirikuriigi rajamist ja selle kõrgaeg oli 11.–13. sajandil Gregorius VII ja Innocentius III ajal (investituuritüli, Wormsi konkordaat). Pärast Bonifatius VIII tekitas võitlus Prantsuse kuningate kasvava võimuga paavstide Avignoni vangipõlve (1309—77) ja Konstanzi kirikukoguni (1417 aastani) kestnud kinkulõhe. Aastast 1389 valib paavsti kardinalide kolleegium. 15. sajandi kirikukogud ja reformatsioon suunasid paavstlust üha enam vaimuliku võimu ja kiriku ühtsuse poole. See areng kajastus Vatikani I kirikukogul 1869.–70. Vatikani II kirikukogu rõhutas paavsti võimu kollegiaalset alust. Paavst on piiskoppide kolleegiumi pea, kelleta kolleegium pole otsusepädev.

Paavst Johannes Paulus II Tallinnas Niguliste kirikus

EE 7, 1994; muudetud 2013