rukis

Harilik rukis

rukis (Secale), rohttaimede perekond kõrreliste sugukonnast; 5–8 liiki peamiselt Euraasias. Harilik rukis (S. cereale) on talvituv üheaastane kultuurtaim, eristatakse tali- ja suvivorme. Kasvatatakse peamiselt leivaviljaks, roheliselt on kasutatav haljassöödana ja silo valmistamiseks. Teristest saadakse ka tärklist ja piiritust, kliidest ja idudest mitut vitamiini. Põhku tarvitatakse allapanuks, sellest saab teha ka paberit, kartongi, ligniini, rukkiõlest on valmistatud katuseid.

Kultuuris kasvatatakse ainult üht liiki – harilikku rukist ehk kultuurrukist (S. cereale), kelle kromosoomide arv on 14 (2n=14); looduses leidub ka aneuploide (2n=16, 18) ja loodus­likke mutante, keemilise mutageneesi teel saadakse tetraploide (2n=28). Kultuurrukis põlvneb põlluumbrohust, kelle metsik eellane on S. montanum. Rukis on teisene teravili, ta kasvas algselt umbrohuna nisu- ja odrapõldudel ning püsis ja levis külvides oma talvekindluse tõttu. Rukis pärineb Aasia edelaosast, teiste sealt pärit teraviljadega võrreldes hakati teda toiduks kasutama tunduvalt hiljem. Oletatakse, et rukis levis kas Türgi kaudu Balkani poolsaarele ja sealt edasi mujale Euroopasse või Venemaa kaudu lääne poole. Läänemere piirkonnas sai rukis tuntuks arvatavasti I aastatuhande alguses pKr. Kindlaks on tehtud, et Eesti alal kasvatati rukist 4.–5. sajandil alepõldudel ning 11. sajandist ala­tes kolmevälja-külvikorras.

Harilik rukis on üheaastane taim, kel on suvi- ja talivorm. Kõrs on 90–200 cm pikkune ja 3–6 sõlmevahega. Rukki pea koosneb lülili­sest peateljest ja sellele kinnituvatest kaheõielistest (harva kolmeõielistest) pähikutest. Õied on kahesugulised, sise- ja välissõkla vahel asetsevad emakas ja kolm tolmukat, vili on tera. Rukis on tuultolmleja. Eesti rukkis on keskmiselt 9,5% proteiini, 1,7% rasva, 2,6% kiudu, 70% lämmastikuta ekstraktiivaineid ja 2,2% tuhka.

Rukkisaak (2007, miljonit t)
Venemaa 3,9 Ukraina 0,6
Saksamaa 3,3 Türgi 0,3
Poola 3,2 Hispaania 0,3
Valgevene 1,3 Kanada 0,2
Hiina 0,7 USA 0,2
Allikas: Faostat

Mullastiku suhtes on rukis vähenõudlik, talle sobivad rohkem parasniisked, kergema või keskmise lõimisega mullad. Et talirukki juurestik on tugev ja tungib süga­vale mulda, annab ta väheviljakatel ja põuakartlikel liivmuldadel rohkem saaki kui teised teraviljad. Eestis oli rukki kasvupind 2007. aastal 16 200 ha, kogusaak 61 000 t ja saagikus 3884 kg/ha (kõigi aegade suu­rim rukkisaak). 2011 oli rukki kasvupind 12 900 ha, kogusaak 28 900 t ja saagikus 2480 kg/ha.

Rukki sordiaretus algas Euroopas 19. sajandi II poolel. Esimesed sordid aretati Saksamaal vali­kuga kohalikust rukkist. Eestis alustas rukki sordiaretust krahv Friedrich Georg Magnus von Berg Sangaste mõisas 1860. aastate lõpus, valides kohaliku maarukkiga risttolmelnud 'Propsteir' (Põhja-Saksamaa) rukkist vilja­kaimaid päid. 1875. aastast tuntakse sorti 'Sangaste' nime all.

Rukki kasutamine

Rukki saagikus (2005, kg/ha)
USA 6695 Belgia 4871
Luksemburg 6185 Taani 4835
Šveits 5605 Prantsusmaa 4742
Rootsi 5235 Holland 4400
Saksamaa 5087 Tšehhi 4195

Rukki kasutusala on suhteliselt lai. Põhiliselt valmistatakse rukkist leiba jm pagaritooteid, kuid temast tehakse ka õlut, piiritust, viina ja viskit ning biokütust. Rukist saab kasutada ka haljassöödana ning sügisel ja varakevadel silo valmistamiseks, tema toiteväärtus on umbes sama suur kui kõrrelistel heintaimedel. Keemilise koostise poolest sarnaneb rukis ligiläheda­selt odraga, aga on palju proteiinivaesem kui nisu; proteiini on temas keskmiselt 9,5%, annab veistele 11,3, sigadele 13,4 ja kanadele 12,6 MJ/kg metaboliseeruvat energiat. Lüsiini, metioniini ja trüptofaani on rukkis enam-vähem sama palju kui odras. Rukki söödavus ei ole nii hea kui nisul ja odral, seetõttu ei sobi teda anda loomadele ainsa jõusöödana (kõige rohkem pool päevasest jõusöödakogusest). Rukkikliid on rukkipüüli ja kroovjahu valmistamise kõrvalsaadus. Nad sisal­davad üsna palju toorkiudu (6,9%), proteiini on aga neis rohkem kui rukkijahus (14,2%); metaboliseeruvat energiat saavad veised kliidest 9,8 ja sead 11,6 MJ/kg. Kliidest valmistatakse põhiliselt segajõusööta. Teradest toodetud jahu söötmine loomadele (eriti noorlooma­dele ja lindudele) nõuab mõningast ettevaatust, sest rukis sisaldab 5-alküülresortsinooli, mis võib põhjustada loomadel seedehäireid ja mürgistust. Kuid alküülresortsinoolil on oluline osa talirukki talvekindluse kind­lustamisel ja seenhaigustele vastupanu suurendami­sel.

Loe täiendavalt artiklit Eesti tera- ja kaunviljakasvatus.

VE, 2006; EME 2, 2009 (M. Paivel, I. Tupits, V. Sikk); muudetud 2011