Ruus, Aarne

Aarne Ruus (28. VII 1909 Tallinn – 7. XII 1968 Tallinn), näitleja ja lavastaja. Eesti NSV Teatriühingu liige (1947). Isa kivimurrutööline. Jaan Ruusi isa. 

Lõpetas 1930 Tallinna Õpetajate Seminari ja 1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikooli. Töötas 1941–51 Draamateatris (1944–46 ühtlasi Noorsooteatris), 1951–52 Lõuna-Eesti Teatris (ka peanäitejuhina) ja 1952–68 režissöörina Eesti Raadios. Oli Eesti Riiklikus Teatriinstituudis lavakõne õppejõud.

Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1967).

Kuuldemängulavastusi

Osi

Ametnik-delegaat – Aarne Ruus. Cipriani „Mees hobusekronuga”. (Draamateater, 1953)

  • Oskar (Tammsaare ja Särevi Vargamäe vanad ja noored, 1942)
  • Tiit (Visnapuu Kuus venda, 1942)
  • Frerk (Hinrichsi Für die Katz, 1944)
  • Võllamäe Päärn (Vilde ja P. Rummo Mahtra sõda, 1944 Noorsooteatris)
  • Siim (Jakobsoni Võitlus rindejooneta, 1947)
  • Ivan Petrov (Sofronovi Ühes linnas, 1947)
  • Vanin (Simonovi Päevad ja ööd, 1947)
  • Gornostajev (Trenjovi Ljubov Jarovaja, 1952 Draamateatris)
  • Siimeon (Tammsaare Juudit, 1960 Draamateatris)

Kirjandus

  • W. Mettus. „Lõikuspüha”. – Eesti Sõna, 25. jaanuar 1942
  • W. Mettus. Seitseteist noort näitlejat. – Eesti Sõna, 31. mai 1942
  • Lavakunstikooli lõpetajad said käite diplomid. – Eesti Sõna, 12. juuni 1942
  • A. S. Kaks uudislavastust Draamateatris. – Sakala, 17. mai 1944
  • Aarne Ruus 50. aastane. – Sirp ja Vasar, 31. juuli 1959
  • Aarne Ruus. [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 13. detsember 1968

Välislink

Pärt – Lea Holst, Enn – Aadu Pirnsalu, Jüri – Oskar Liigand, Pirt – Ellen Liiger, Tiit – Aarne Ruus, kandlega Mats – Oskar Seliaru, Kaseema – H. Siirak, Kasevana – Vidrik Gutman. Visnapuu „Kuus venda”. (Draamateater, 1942)

Oskar – Aarne Ruus, Ott – Oskar Liigand. Tammsaare ja Särevi „Vargamäe vanad ja noored”. (Draamateater, 1942)

Frerk – Aarne Ruus, Fieken – Lea Holst. Hinrichsi „Für die Katz”. (Draamateater, 1944)

Ivan Petrov – Aarne Ruus, Orgejev – Raivo Kuremaa. Sofronovi „Ühes linnas”. (Draamateater, 1947)

ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2017