Suure-Jaani

Suure-Jaani üldandmed
Elanike arv (2010)  1223
Linna õigused  1938
Vallavanem Tõnu Aavasalu
Omavalitsus Suure-Jaani vald

Suure-Jaani, vallasisene linn ja samanimelise valla keskus, paikneb Viljandimaal Sakala kõrgustiku põhjaosas, Viljandist 25 km põhja pool.

Suure-Jaanis on konstaablijaoskond, päästekomando.

Suure-Jaani on Viljandimaa põhjaosa piirkondlik keskus, kust hargnevad maanteed Vändra, Võhma, Olustvere ja Viljandi suunas. Linna läbib Ängi (Suure-Jaani) oja, mis linna keskel on üles paisutatud ja moodustab 5,9 hektari suuruse Suure-Jaani paisjärve. Linna põhjapiiril voolab Lõhavere oja.

Kappide majamuuseum

Rahvastik

Suure-Jaani elanike arv
1922 966
1934 1031
1959 1713
1970 1610
1979 1653
1989 1503
2000 1324
2003 1284
Eestlasi 1989. a. 97% ja 2000. a. 99%.

Suure-Jaani elanike arv on 1959. aastast alates vähenenud peaaegu veerandi võrra.

Suure-Jaani elanike vanuseline jaotus
Aasta Elanike arv Vanuserühm (aastad)
    0—14 15—64 üle 64
    arv % arv % arv %
1989 1503 330 22 892 59 281 19
2000 1324 254 19 794 60 276 21

Ettevõtlus

Suure-Jaani töötajate jaotus tegevusalati
  1989 2000
Põllu-, jahi- ja metsamajandus 294 45
Kalandus
Mäetööstus 1
Töötlev tööstus 100 85
Energia- ja veevarustus 4 4
Ehitus 12 17
Kaubandus; sõidukite ja kodumasinate remont 63 64
Hotellid ja restoranid 45 9
Veondus, laondus ja side 109 35
Rahandus 4 4
Kinnisvara-, üürimis- ja äritegevus 4 6
Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus 42
Haridus 87 74
Tervishoid ja sotsiaalhooldus 73 33
Muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus 21 18
Töötajaid kokku 816 438

1989. aastaga võrreldes on oluliselt muutunud tööhõive määr (1989. aastal töötas 54%, 2000. aastal ainult 33% elanikest) ja töötajate jaotus tegevusalati. Tuntuim ettevõte on AS Teskatel (kuivainete pakkimine).

Kohvik Arturi juures

Haridus, kultuur ja tervishoid

Suure-Jaani Johannese kirik

Linnas on Suure-Jaani Gümnaasium (asutatud 1688 köstrikoolina; 2002/03. õa 482, 2009/10. õa 324 õpilast), lasteaed Sipsik, kultuurimaja, raamatukogu (umbes 40 000 teavikut) ja heliloojate Kappide majamuuseum (asutatud 1971). Aastast 1887 on Suure–Jaani vaimuelu edendaja olnud selts Ilmatar. Tegutsevad Rahvusvaheline Artur Kapi Ühing, spordiklubid Kirm ja Vanad Olümpiaalad, kalastusklubi Suure-Jaani Säga, eakate klubi Meelespea, naisteklubi Mari ja perekondlik ühistegevusklubi Loitsuke. Ilmub linnaleht Leole. Suure-Jaanis on postkontor, apteek ja veterinaarapteek, töötavad 2 perearsti ja hambaarst.

Turiste teenindab Suure-Jaani jahimaja. Usuorganisatsioonidest on linnas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Suure-Jaani kogudus ja baptisti kogudus. Kultuuriloolist huvi pakuvad Suure-Jaani Johannese kirik, Suure-Jaani Peetruse ja Pauluse õigeusukirik (1908), Eesti tuntuimaid Vabadussõjas langenute mälestussambaid (1926, Amandus Adamson, ennistanud 1990 Andres Mänd ja Edgar Viies), millel on kujutatud haavatud Lembitut, ja Suure-Jaani surnuaed, kuhu on maetud Johann Köler (hauasammas Amandus Adamson, 1913), heliloojad Kapid (nekropolina kujundatud rahula autor on Juhan Raudsepp), Mart Saar jmt kultuuri- ja ühiskonnaategelast. Järve kaldal asub laululava. Igal suvel korraldatakse Suure-Jaani muusikapäevi. Huviväärne on Lõhavere Linnamägi. Suure-Jaani lähedal (umbes 10 km läänes) paikneb Soomaa rahvuspark.

Suure-Jaani kalmistu kabel

Vabadussõja mälestussammas

Johann Köleri hauasammas

Ajalugu

Asula on tekkinud 13. sajandi keskpaigas ehitatud Suure-Jaani Johannese kiriku juurde. Suure-Jaani kohal varem olnud Valula küla kohta on teateid aastast 1424. 17. sajandil hakati asulat kiriku kaitsepühaku järgi nimetama Suure-Jaaniks (Gross Sankt Johannis), et eristada teda väiksemast, ida pool paiknevast Kolga-Jaanist (Klein Sankt Johannis). 19. sajandi lõpuks oli kirikuküla arenenud alevikuks, kus elas umbes 600 inimest. 1924 sai Suure-Jaani alevi ja 1938 linna õigused, 1950–59 oli ta samanimelise rajooni keskus. Pärast 1959. aastat Suure-Jaani areng pidurdus. 6. XII 1990 taastati Suure-Jaani omavalitsuslikud õigused. 16. VI 2005 liitus linn Suure-Jaani vallaga.

Välislink

EE 12, 2003; muudetud 2011