Uus Testament

Uue Testamendi raamatud
Matteuse evangeelium, Mt
Markuse evangeelium, Mk
Luuka evangeelium, Lk
Johannese evangeelium, Jh
Apostlite teod, Ap
Pauluse kiri roomlastele, Rm
Pauluse esimene kiri korintlastele, 1 Kr
Pauluse teine kiri korintlastele, 2 Kr
Pauluse kiri galaatlastele, Gl
Pauluse kiri efeslastele, Ef
Pauluse kiri filiplastele, Fl
Pauluse kiri koloslastele, Kl
Pauluse esimene kiri tessalooniklastele, 1 Ts
Pauluse teine kiri tessalooniklastele, 2 Ts
Pauluse esimene kiri Timoteosele, 1 Tm
Pauluse teine kiri Timoteosele, 2 Tm
Pauluse kiri Titusele, Tt
Pauluse kiri Filemonile, Fm
Kiri heebrealastele, Hb
Jaakobuse kiri, Jk
Peetruse esimene kiri, 1 Pt
Peetruse teine kiri, 2 Pt
Johannese esimene kiri, 1 Jh
Johannese teine kiri, 2 Jh
Johannese kolmas kiri, 3 Jh
Juuda kiri, Jd
Johannese Ilmutus, Ilm

Uus Testament, lüh UT, Piibli osa, kiriku algajast pärinevate kristlike teoste kogu, mida tunnistavad kõik kristlikud konfessioonid. Sisaldab 27 teost (4 evangeeliumi, 21 kirja, Apostlite tegude raamatu ja Johannese Ilmutusraamatu), mis on kirjutatud kreeka keeles ajavahemikus 1. sajandi keskpaigast 2. sajandi keskpaigani. UT tekst fikseeriti lõplikult Laodikeia kirikukogul 364.

Uue Testamendi raamatud

Uus Testament koosneb eriomaselt kristlikest pühadest kirjadest. Neli evangeeliumi kirjeldavad Jeesuse Kristuse maapealset elu, surma ja ülestõusmist. Apostlite tegude raamat käsitleb ristiusu levimist Jeruusalemmast Antiookiani ja edasi tolle aja tuntud maailma keskuse Roomani. Pauluselt pärineb 13 kirja (epistlit), enamik neist on kasuaalsed (kirjutatud konkreetsetel asjaoludel kindlatele adressaatidele). Nad ei ole erakirjad tänapäevases tähenduses, vaid olid kirjutatud tervele kogudusele ettelugemiseks. Seitset kirja nimetatakse katoolseks, sest neid ei ole saadetud üksikkogudustele, vaid ringkirjana kõigile. Uue Testamendi viimane osa on pärimuse järgi apostel Johannese (teistel andmetel Väike-Aasia presbüteri Nägija Johannese) koostatud Johannese ilmutus, mis on kirjutatud kristlaste esimeste tagakiusamiste aegu Väike-Aasia koguduste julgustamiseks.

Uue Testamendi õpetus

Uus Testament ei ole õpetuse või eetika süstemaatiline esitus (talle on üleni omane katkendlikkus), vaid nende tunnistus, kes olid kogenud vabanemist seni valitsenud vaimsest seisundist. Samal moel ei ole Uus Testament misjoniraamat: ta ei ole kirjutatud väljaspool olijate värbamiseks ega oma seisukohtade kaitsmiseks nende ees, vaid ta on sõnum, mis on olnud vajalik kristlikele kogudustele enestele ja nende liikmetele. Kirjutatud tekstiga käis alati kaasas suuline sõnum. Jeesuse Kristuse tulek oli juutidele võimalus vabaneda aina üksikasjalisemaks arendatavast käsuõpetusest, kreeklastele ja roomlastele vabanemine üldtunnustatud ja „tarkuseks” peetud filosoofiast. Kristus kuulutas, et kõik need on painajad, deemonid ja nõmedus, mida inimene ei pea kummardama ega ohverdama neile oma eluaega ja jõudu. Uues Testamendis on palju juttu päästmisest ja pääsemisest, mis tähendab eeskätt vabanemist patu meelevallast. Et inimkond ise ei suuda oma eksimusist vabaneda, pidi Jumal inimesena sündima ja surema; selle surmaga lõpetas Jumal endise suhte inimesega ja rajas uue: orja ja isanda suhte (see on Vana Testament) asemele tuli isa ja laste suhe. Kuigi lapsed eksivad ja isa neid karistab, jäävad nad ikkagi lasteks; veel lisandub soov, et laps enam ei eksiks, vaid oleks lunastatud patustamissunnist. Uue Testamendi kirjutamise eesmärk oli, „et te usuksite, Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes” (Jh 20:31). Uueks saamise ja igavese elu pärimise teeks on usk.

EE 10, 1998; muudetud 2013