veeloomad

Peajalgne harilik seepia (pikkus kuni 50 cm) esindab esmasveelist veeorganismi

Hallhüljes (pikkus kuni 3 m) esindab teisveelist veeorganismi

veeloomad, vee-eluviisiga loomad, jagunevad esmas- ja teisveelisteks organismideks. Esmasveeliste, näiteks ainuõõssetepeajalgsete, käsnade, okasnahksete, õisloomade ja kalade evolutsioon on toimunud vees. Nad hingavad õhuhapnikku, on kõigusoojased ja nende keha siserõhk oleneb vee rõhust, peamised meeled on kompimis- ja keemiline meel. Teisveeliste, näiteks paljude kopstigude, mardikate, veekilpkonnade, vaalade ja hüljeste lähimad eellased olid maismaaloomad; siirdunud vette, tekkis neil vee-eluks vajalikke kohastumusi. Enamik teisveelisi ei saa vees hingataja, aeg-ajalt ujuvad nad pinnale. Peale hemoglobiini seob veeimetajail hapnikku ka müoglobiin; veemardikad varuvad õhku kattetiibade alla. Osa loomi on veeloomad mingis arengujärgus; kiililiste vastsed hingavad trahheelõpustega või tagasoolega ja neil on mõlajas saba. Ökoloogiliselt jagunevad veeloomad rühmadeks: planktoni-, nektoni-, neustoni- ja bentoseloomadeks. Mereelustikus on veeloomi tunduvalt rohkem magevee-elustikus.

Vaata ka seotud artikleid

EE 10, 1998; muudetud 2011