veterinaaria

Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi hoone Tartus

veterinaaria, õigemini veterinaarmeditsiin, loomaarstiteadus, loomorganismi normaalseid ja haiguslikke protsesse käsitlev teadus, hõlmab loomatervishoidu ja loomade pidamise õpetust. Veterinaaria rakendusala on veterinaarteenistus

Esimene kirjalik teade loomade ravi kohta Eestis on ühes 1632. aasta nõiakohtu protokollis. Veterinaariaga tegeldi juba Rootsi­aegses Tartu ülikoolis, uurimistöö sai alguse Tartu Veterinaariakoolis (1848–73). Tähelepanuväärseid avastusi tehti verehüübimise (Alexander Schmidt) ja Siberi katku alal (Friedrich Brauell). Peter Jessen rakendas veterinaarpraktikasse termomeetri, klistiiripumba ja emakapeegli ning täiustas kirurgi­lisi operatsioonimeetodeid. Julius Klever avaldas farmakoloogia käsiraamatuid. Tartu Veterinaariakoolis kaitsti 12 magistriväitekirja. Selle järglases, Tartu Veterinaariainstituudis (1873–1918), uuriti loomade onto- ja fülogeneesi, anatoomilise ja füsioloogilise uuri­mise tehnikat, südametegevust ja anesteetikumide toimet. 1886 asutati instituudi juures bakterioloogiajaam, mis saavutas koos piimandusosakonnaga rahvusvahelise tuntuse. Viimases uuriti Karl Happichi juhendamisel piima­hügieeni ja -tehnoloogiat. Veterinaarimmunoloogia alal tuberkuliinis Woldemar Gutmann maailmas esi­mest korda veiseid (1890), Otto Kalninš leiutas malleiini (1891). 1903 võttis W. Gutmann kasutusele uue nabasonga operatsioonimeetodi. 1906–17 andis instituut välja oma ajakirja, avaldati õppekirjandust. Instituudi tegutsemise ajal kaitsti Tartus 79 magistriväitekirja. 1919–40 oli Tartu Ülikooli (TÜ) loomaarstiteaduskonna õppejõudude uurimistöö temaatika mitmekesine: Julius Tehver ja Elmar Vau uurisid elundite mikro- ja makrostruktuuri, Vassil Ridala haigusepuhuseid patoloogilisi muutusi, Johannes Kaarde akobaltoosi ja udarahaigusi, Elmar Roots brutselloosi ja udarahaigusi, Ferdinand Laja uuris peale brutselloosi ka marutaudi. Karl Saral rakendas esimesena Eestis traumalise võrkmikupõletiku operatiivset ravi. Michael Hobmaier avastas sigade kopsuusside arengutsükli. Senisest rohkem avaldati õppekirjandust. 1919–40 kaitsesid vilistlased TÜ-s 9 ja välismaal 10 doktoritööd, 1941–51 Tartu Riiklikus Ülikoolis 2 doktori- ja 5 kandidaaditööd ning välismaal 14 dok­toritööd. 1952–90 kaitsesid Eesti Põllumajanduse Akadeemia vilistlased NSV Liidus 16 doktori- ja umbes 60 kandidaaditööd ning pagulastena lää­nes vähemalt 4 doktoriväitekirja. 1967 rajati teadus­konna juurde Balti Tsonaalne Teaduslik-Tootmisalane Lindude Haiguste Veterinaarlaboratoorium (hiljem iseseisvus) ning 1970. aastatel veiste leukooside, loo­made poegimisjärgse ainevahetuse ning tuberku­loosi ja mükobakteriooside uurimise rühmad. 1991–­97 kaitsti 7 doktori- ja 10 magistritööd. 1947 rajati Eesti NSV Teaduste Akadeemia loomakasvatuse ja veterinaaria instituut (liitus Eesti Põllumajandusülikooli loomakasvatusinstituudiga 1994). Uuringud jätku­sid morfoloogia vallas (E. Vau, Paul Saks, Valentina Kärner, Mihkel Jalakas) ning looma suguelundite tsüto- ja histostruktuuri alal (Hanno Kübar, Toivo Suuroja, Eduard Lambur), on uuritud ka Tartu veterinaariakõrgkooli ajalugu (J. Tehver, Enn Ernits). Veiste füsioloogiat ja biokeemiat, sh ainevahetust, on uuri­nud Kaarel Kadarik, Jüri Kumar, Evald Reintam, Toomas Tiirats, Leo Valge, Elmar-Ants Valdmann jt, veterinaargeneetikat Ülo Pavel, vere immunogeneetikat Arnold Orasson, Haldja Viinalass ja Tiiu Õkva. Patoanatoomid Nikolai Koslov, V. Ridala, Linda Veldemann jt on rakendanud histoloogilist, bakterio­loogilist ja parasitoloogilist uurimismetoodikat mitmesuguste põllumajandusloomade ja -lindude ning kalade haiguste korral. Elbi Lepp on käsitlenud kasvikute hai­gusi ja kasvajaid. Farmakoloog Endel Jürisson on eksperimenteerinud lahtistite jm ravimitega. Loomatervishoiu alal on Raimund Aluoja, Enno Puusepa, Elfriide Ridala ja Jüri Tedrema teadustöö põhinenud peamiselt mikrokliima uurimisel. Jaan Praks tegeleb piimakarja tervise seire, veterinaarse kont­rolli automatiseerimise ja piimalehmade südame­rütmi uurimisega. Andres Aland selgitab loomade käitumist. Ants Nummert on uurinud ensüümide kasutatavust ja tegelnud ultraheli ja endoskoopia rakendamisega sisehaiguste diagnoosimisel. Hiljar Pärn ja Hans Kavak on vaadelnud ainevahetushäireid ja kasvikute haigusi, eriti düspepsiat. Jüri Kasesalu on spetsialiseerunud kalade haigustele. Kirurgid on uurinud naha transplantatsiooni (Rudolf Säre, Guido Lõokene), liigesehaavu (Kaljo Reidla), traumalist retikuliiti (Juhan Velleste), koepreparaatide kasutamist (K. Reidla, R. Säre, Irina Nikulnikova), jäsemehaigusi (Vladimir Andrianov jt). Valentin Sepp on juurutanud Eestis loomade keisrilõikust. Pidevalt on tegeldud udarahaiguste profülaktika ja raviga ning piimakvaliteedi parandamisega (J. Kaarde, Mait Klaassen, Kaie Metsanurk, Karl Peterson, Hubert Raid, E. Ridala, Emil Ruber, V. Sepp, Helmi Sooman, Juhan Velleste jt). Igati on uuritud infektsioonhaigusi, sh suu- ja sõrataudi, salmonelloosi, tuberkuloosi, marutaudi jm (Endel Aaver, Heldur Jaanson, Neeme Kampus, Raivo Lindjärv, Olga Martma, Evald Nõmm, K. Peter­son, Tiiu Saar, Magnus Teder, Voldemar Tilga, Karl Tähnas jt). 1970.–80. aastatel keskenduti leukoosi uuri­misele (Helgi Aart, Jaagup Alaots, August Arak, Tiiu Laht, E. Nõmm, Juhan Simovart, Arvo Viltrop jt). Viljakalt on uuritud loomade parasitaarhaigusi veis­tel, sigadel ja ulukitel (Toivo Järvis, Arvid Kaarma, Alar Karis, Illa Miller, Erika Mägi, Jüri Parre, Oskar Plaan, J. Praks, V. Ridala jt). Lihahügieeni on eden­danud Evald Peebsen ja Aadu Kolk. Sigimisbioloogia alal on edukalt tegeldud lehmade seemendusega (Georg Frorip, Richard Lumi, Lembit Majas, Ilmar Müürsepp, Vambola Vilson), emiste seemendusega (Kalju Eilart, Toomas Vain) ja märade seemendusega (Madis Aidnik), on uuritud veiste sigimishäireid ja günekoloogilisi haigusi, eriti emakapõletikke ja taastiinestumist (M. Jalakas, Aavo-Guido Kallas, Kalle Kask, Jevgeni Kurõkin, I. Müürsepp), inten­siivselt on tegeldud embrüotehnoloogiaga (Ülle Jaakma, J. Kurõkin, I. Müürsepp jt) ja uuritud sigimishormoone (Andres Valdmann). Praegu tegel­dakse teadustööga Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis (loodi 2005). Praktilise uurimistöö tarbeks avati 2008 Märja veisekasvatuse katsejaam.

VE, 2006; EME 2, 2009 (E. Ernits)