haugaslased

Raudkull on Eesti tavalisimaid haugaslasi

haugaslased (Accipitridae), pistrikuliste liigirikkaim, kogu maailmas (v.a Antarktika) levinud sugukond; 268 liiki ja alamliiki. Haugaslased on üsna suured päevase eluviisiga röövlinnud, üldpikkus 28–114 cm (oleneb liigist). Ülanoka serval nokahammast pole, jalad on tugevad, pika jooksmega; tiivad suhteliselt lühikesed, aga laiad. Haugaslastel on esindajaid väga erinevates loodusvööndites, enim on neid siiski soojades piirkondades, mis pakuvad rohkem toitumisvõimalusi. Tiirlevad sageli õhus, kantuna tõusvatest õhuvooludest. Olles lõpptarbijatena toidupüramiidi tipus, on nad tundlikud igasuguste keskkonnamürkide suhtes.

Eestis pesitseb 15 liiki haugaslasi: merikotkas, madukotkas, väike-konnakotkas (Aquila pomarina), suur-konnakotkas (A. clanga; vaata mõlemate kohta konnakotkad), kaljukotkas ja kalakotkas, kes kõik on looduskaitse I kaitsekategooria liigid, ning kanakull (looduskaitse II kaitsekategooria), herilaseviu, must-harksaba, roo-loorkull, välja-loorkull, soo-loorkull, raudkull, hiireviu ja karvasjalg-viu, kõik III kaitsekategooria liigid. Eesti arvukaimad haugaslased on hiireviu ja raudkull. Ohustatud liikidena on Eesti punase raamatu nimekirjadesse võetud 10 liiki haugalasi: äärmiselt ohustatute nimekirjas on suur-konnakotkas, madukotkas ja must-harksaba, ohualdiste nimekirjas on kalakotkas ja kaljukotkas ning ohulähedaste nimekirjas kanakull, väike-konnakotkas, välja-loorkull, soo-loorkull ja merikotkas.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • T. Randla. Eesti röövlinnud. Kullilised ja kakulised. Tallinn, 1976
  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

VE, 2006; EME, 2009; muudetud 2011