loodusvööndid

Peamised loodusvööndid

loodusvööndid, geograafilised vööndid, maastikuvööndid, maastikusfääri põhilised, maastikuvöötmete laiusvööndilisusest (seda põhjustavad Maa kerakujulisus, telje kallakus ekliptika tasandi suhtes, tiirlemine ümber Päikese) tulenevad jaotusüksused. Vööndid eri­nevad üksteisest peamiselt taimkatte poolest, sellest tule­nevad ka nende nimetused (näiteks tundravöönd, rohtlavöönd). Mandrite kujust, pinnamoest, hoovustest jmt iseärasusest olenevalt on loodusvööndid (eri­nevalt maastikuvöötmetest) kohati meridiaanisuunalised. Mitmekesiseimad on vööndite poolest paras-, lähistroopika- ja troopikavööde, kõige vähem on neid polaarvöötmeis ja ekvatoriaalvöötmes (esimes­tes ühtlaselt madal, teises ühtlaselt kõrge temperatuur). Maailmameres ei ole nad eristatavad.

Mäestikes järgnevad loodusvööndid üksteisele püstsuunas (kõrgusvööndilisus), sest soojuse ja niiskuse suhe muutub absoluutkõrguse suurenedes; vööndite järgnevus sarna­neb mõnevõrra laiusloodusvööndite järgnevusega näiteks ekvaatorist pooluste suunas. Peale kõrgusvahede sõltub kõrgusvööndite rohkus kliimast (merelistes piirkondades ja väiksemail laiuskraadidel on neid rohkem kui mandrilistel aladel ja suurtel laiuskraadi­del).

2005. aastal ilmunud „Suur maailma atlas” annab järgmised loodusvööndid (on ka teisi klassifikatsioone):

Eesti ala kuulub parasvöötme segametsa- ja okasmetsa vööndisse.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Suur maailma atlas. Tallinn, 2005

EE 6, 1992; VE, 2006; muudetud 2011