kaljukotkas

Noor kaljukotkas pesal

kaljukotkas, ka maakotkas (Aquila chrysaëtos), väga suur haugaslane (tiibade siruulatus kuni 227 cm, isaslinnu mass 3–3,5 kg, emaslinnul 4,5–5,5 kg); looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu 2008 ohualdiste kategooria liik. Paigalind, noorlinnud (kuni 5. eluaastani) hulguvad laialt ringi. Eestis pesitseb hajusalt põhiliselt rabamaastikus, pesa ehitab rabasaarele või -servale kõrge puu (enamasti männi) otsa, kasutab seda võimaluse korral kümneid aastaid. Märtsi esimesel poolel on pesas 1–2 muna, pojad kooruvad aprilli teisel poolel, üles kasvab enamasti vaid üks. Toiduotsinguil kaljukotkas lendab loodusmaastikus (talvel ka kultuurmaastikus) laialt ringi. Toitub keskmise suurusega loomadest (jänesed, nugised, teder, metsis, sookurg), talvel ka raipeist. 2002 pesitses Eestis 40–50 (neist kaitsealadel 25–31) paari kotkaid, parimaid pesitsusalu on olnud Soomaa rahvuspark  ja Alam-Pedja looduskaitseala. Kaljukotka arvukus kasvab mõõdukalt, 2005. aastal oli  1000 km2 kohta arvestuslikult kõige enam kotkapaare Lääne- ja Pärnumaal (kummaski üle 1,8 paari), kuni 1,8 paari oli Jõgeva-, Järva- ja Raplamaal. Arvukuse tõusu soodustavate abinõude hulgas on oluline osa ka talvisel lisasöötmisel. Kaljukotkast ohustavad metsatööd, saakloomadele pandud lõksud ja igasugune häirimine pesitsusajal.

Välislingid

EE 12, 2003; muudetud 2011