maastikuvöötmed

maastikuvöötmed, geograafilised vöötmed, maastikusfääri suuri­mad alljaotised, tulenevad Maa kerakujulisusest, tel­je kallakust ekliptika tasandi suhtes ja tiirlemisest ümber Päikese; nendest asjaoludest johtub kliima, mullastiku, taimkatte jt loodusosiste korrapärane vaheldumine maakeral ekvaatorilt pooluste suunas (laiusvööndilisus). Suuri maismaa- ja merealasid hõlmavaid maastikuvöötmeid eristatakse peamiselt Päikese kiirguse jaotumise ja atmosfääri üldi­se tsirkulatsiooni (valitsevate õhumasside) erinevuste järgi, nad ühtivad suurelt osalt kliimavöötmetega ja kannavad ka samu nimetusi. Igal maastikuvöötmel on oma soojus- ja niiskusrežiim ning ainult talle omased õhumasside ja nende tsirkulatsiooni iseära­sused; need on põhjustanud biokeemiliste protsessi­de ja pinnamoe arenemise, taimekasvu, loomade elu ja aineringe omapära. Maastikuvöötmed ei ole päris korrapärase vöö kujulised ja nende piirid ei lange kokku rööbikutega, kõrvalekalded tulenevad kliimahälbeist, mis on tekkinud mandrite kuju, ookeanide ja maismaa jaotumise, merehoovuste, pinnamoe jmt teguri erinevustest.

Maismaal eristatakse 13 maastikuvöödet, mis ühtivad ka kliimavöötmetega: ekvatoriaalvöödet, kummalgi poolkeral lähis- ehk subekvatoriaalvöödet, troopikavöödet, lähis- ehk subtroopikavöödet ja parasvöödet ning pooluse lähedal lähis- ehk subarktika- või lähis- ehk subantarktikavöödet ja arktikavöödet või antarktikavöödet. Samalaadseid vöötmeid saab eristada maailmameres, kuid need ei ole vee liikuvu­se tõttu nii selged kui maismaal; erinevused ilmnevad peamiselt vee temperatuuris, auramises, pilvisuses, vee soolsuses ja tiheduses, valitsevates tuultes ja merehoovustes, vee verti­kaalses tsirkulatsioonis, hapniku ja planktoni sisal­duses ning kõrgemate organismide liigilisuses ja isen­dite hulgas.

Soojuse ja niiskuse suhte mitmekesi­sus ja aastaajatine muutumine põhjustavad mais­maal vöötmete piires maastiku tsonaalseid iseärasu­si, mille alusel eristatakse loodusvööndeid ehk maastikuvööndeid ehk geograafilisi vööndeid. 

Maastikuvöötmete ja loodusvööndite nüüdisaegne paiknemine on kujune­nud jääajajärgsel ajal, vöötmete üldised kliimaiseärasused on jälgitavad alates Vanaaegkonnast. Õpe­tuse maastikuvöötmetest ja loodusvöönditest rajas 19. sajandi alguses Alexander von Humboldt, hiljem on seda arendanud Vassili Dokutšajev, Lev Berg, Andrei Grigorjev  jmt.

Vaata ka seotud artiklit

Kirjandus

Suur maailma atlas. Tallinn, 2005

EE 6, 1992; muudetud 2011