mullageograafia

mullageograafia, teadus, mis uurib muldkatet (mullastikku), muldade paiknemist, selle seaduspära­susi ja põhjusi, mullateaduse ja geograafia piiri­teadus. Üks mullageograafia põhimeetodeid on mullastiku kaardistamine (mullastikukaart), mis on aluseks mullastiku rajoonimisel. Mullageograafia kujunes 19. sajandi lõpul Venemaal (Vassili Dokutšajev, Nikolai Sibirtsev) pärast mullastiku vööndilise paiknemise avastamist. Horisontaalne vööndilisus kajastab mullastiku seaduspärast paiknemist tasastel aladel paralleelselt laiuskraadidega (horisontaalne laiuseline vööndilisus) või meridiaanidega (horisontaalne meridionaalne vööndilisus), vertikaalne vööndilisus on mullastiku seaduspärane paiknemine mäestikes, kus vööndid mäe jalamilt tipu poole vahelduvad analoogselt vööndite vaheldumisega ekvaatorilt pooluse poole liikudes. Mullageograafia nüüdisaegse arengu tulemuseks on maailma mullastikukaart, mille on koostanud FAO/UNESCO. Eestis olid esimesed mullageograafia käsitlejad ja mullastikukaartide autorid Anton Nõmmik (1925) ja Alfred Lillema (1946). Esimese mullastiku rajoonimise tegi Alfred Lillema (1947); seda on hiljem mitu korda täiendatud (Loit Reintam, Rein Kask jt).

VE, 2006; EME 2, 2009