Palumaa

Maastik Obinitsa ümbruses

Põrguhaud on üks Ilumetsa meteoriidikraatreid (2004)

Metsaga ümbritsetud Nohipalo Mustjärv

Palumaa, maastikurajoon Kagu-Eestis, Põhjast ja läänest piirneb Peipsi madaliku ja Ugandi lavamaaga, kagust Irboska lavamaa ja lõunast Võru-Hargla nõoga; 827 km2.

Palumaa nime kasutas esimesena Johannes Gabriel Granö 1922, eristades sellega Petseri ja Värska vahel asuvat laiaulatuslikku palumetsade, niitude ja tänavküladega ala. Palumaa ja Ugandi lavamaa piir kulgeb umbes Otsa–Paidra–LeeviSüvahavvaLeevaku joonel (mööda Võhandu jõe orgu).

Ugandi lavamaast erinevalt katavad Palumaal Kesk-Devoni liivakividel lasuvat moreeni umbes 40% ulatuses jääjärvesetted. Maastik on metsarikas (62% alast, peamiselt palu- ja nõmmemännik), suhteliselt palju on orgusid (9,3% alast). Jõeorgudes paljanduvad mitmel pool liivakivikaljud. Palumaa on keskosas (60–70 m) Pihkva järve poole (40–45 m-ni) madalduv tasandik. Kõrgeim on maapind Obinitsast kagus Küllätüvä (ligi 120 m) ning edelas Otsa (107 m) ja Lepassaare ümbruses (102 m). Kuna Palumaa ala oli jääserva taandumise ajal jääjärvede põhi, siis on praegused kõrgendikud järvevee (-lainete) uhutud moreenitasandikud, madalamad alad aga jääjärvetasandikud, mille pinnalt kõrgub mõhnastikke.

Näivleetunud muldadega moreenitasandikud (Räpina, Kahkva, VerioraViluste, Orava, Kliima, Matsuri ja Obinitsa ümbruses) on põllustatud (P-st 26 %). Kohati katab moreenitasandikke saviliivane ja liivane järvesetete kiht (paksus 80–120 cm). Neile aladele koguneb ajutiselt ülavett ning seal on savimoreenil kujunenud heledad näivleetunud, moreeni katvatel saviliivadel aga pruunid näivleetunud mullad. Nõgudes on ülekaalus mitmesugused gleistunud ja gleimullad. Moreeni katvate tüsedate liivade (üle 120 cm) leedemuldadel kasvab palumets, leet-gleimuldadel mustikanõmmemännik. Palu-, nõmme- ja laanemets moodustavad Võhandu ja Mädajõe vahel suure laama. Tugevasti luitestunud Mustoja mõhnastiku (Tornimägi 96 m) küngaste vahel on väikesi nõmmrabasid (Tedremäe raba, 7,38 km2). Võhandu jõe ja Rebäsmäe oja vahel paikneb ulatuslik Meenikunnu soo (Meenikunno maastikukaitseala). Selle idaservas asuvad Eesti kõige läbipaistvama (umbes 8,5 m) veega järv Valgõjärv ehk Nohipalu Valgjärv (6,3 ha) ja suviti kõige enam soojenev järv – Mustjärv (kuni 28,9 °C; 22 ha). Maastikurajooni edelaosas asub Võru orundis Lepassaare ümbruses savika moreeniga ala, mille heledad näivleetunud, gleistunud näivleetunud ja leetjad gleimullad on enamasti põllustatud. Palumaa kaguserva läbib Võru–Petseri ürgorg, milles voolab Piusa jõgi. Palumaa läänepiiril voolab terrassilises orus (laius 300–400 m) Võhandu jõgi. Kõige maalilisem on jõe org Leevi ja Reo vahel (12 km, Võhandu jõe ürgoru kaitseala). Palumaalt Võhandu jõkke suubuva Mädajõe jõgikonnas asub Padusaare lammisoostik (25,81 km2), Mädajõe suudme ja Võhandu vahel Tuurapera soo (7,56 km2, 160 ha suurune freesturbaväli). Palumaa kliima on naaberpiirkondade omast mandrilisem (talv külmem, suvi mõneti soojem) ja niiskete läänetuulte teele jäävate kõrgustike tõttu märgatavalt kuivem.

Peamised jõed on Võhandu ja Piusa ning nende lisajõed. Järved paiknevad rühmiti (Nohipalu ja Orava järved), ürgorgudes (Järvepää ja Õrsava ehk Värska järv), soodes ja kõrgendikevahelistes nõgudes. Oruveerudel on palju allikaid. Piirkonda jäävad Ilumetsa ja Tsõõrikmäe meteoriidikraatrid. Kaitsealad hõlmavad Palumaast 7,7%. Suurimad neist on Meenikunno maastikukaitseala ja Mustoja maastikukaitseala

Asustus on hõre, vanimad külad asuvad ürgorgude pervealadel. Suurim asula on Räpina linn, olulised on ka Ristipalo, Sillapää, Leevaku, Rahumäe, Ruusa, Veriora, Viluste, Leevi, Orava, Hanikase ning äärmises kaguosas paiknevad Setumaa asulad Saatse ja Obinitsa.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

EE 12, 2003 (I. Arold); muudetud 2011